Kuidas ühisgümnaasiumis muusikali lavastatakse: Kästing

Muusikali lavastaja võimleb tulevasi näitlejaid lahti. Arvo Tarmula foto

Tuleva aasta märtsis esietendub Haapsalu kultuurikeskuses Läänemaa ühisgümnaasiumi muusikal. See, et muusikal märtsis lavale tuleb, on ka enam-vähem ainus asi, mis on 17. septembri õhtul teada. Kui ma kümme minutit enne kella viit ühisgümnaasiumi uksest sisse astun, pole kool üldsegi mitte tühi, nagu mõnel tavalisel õhtupoolikul, aga ei olegi mingi tavaline õhtupoolik. Juba eemalt kostab, nagu lauldaks häält lahti, ja suminat. Ühisgümnaasiumi trepp on noori tuubil täis ja neid tuleb üha juurde, kokku viiekümne ligi, nagu tagantjärele selgub. Kohe algab kästing.

24. septembri hommik

Täpselt nädal aega hiljem, 24. septembri hommikul ütleb Kai Tarmula, et on „kuhugimaani” jõudnud. Mingi pilt on olemas ja märkmeid on tehtud.

„Hästi ägedad noored on. Suur jõuk lahedat energiat. Saame kihvti trupi,” ütleb Kai.

Kai on teine kindel asi selle kõrval, et märtsis tuleb muusikal lavale. Kai on muusikali lavastaja. Ta on nädal aega ligi viitkümmet noort hoole ja armastusega kaalunud-vaaginud.

„Natuke läheb veel aega,” ütleb Kai.

Et mõni tõeline pärl avastamata ei jääks. Et saaks igaühest sada protsenti kätte. Mingis vanuses ollakse sarnased stiililt ja väljanägemiselt ja poosidelt. Tuleb hoolega uurida-puurida, et  igaüht läbi näha.

Tolle läbinägemisega ongi Kai nädal aega tegelnud ja tegeleb natuke veel. 1. oktoobrini nimelt. 1. oktoobriks tuleb Kail ligi viiekümne seast nii kolmkümmend välja valida, sest just niimitu noort pääseb muusikali laulma-tantsima-näitlema. Pääseks ehk rohkemgi, aga kultuurimaja lava ei ole kummist.

„Nonde kolmekümnega on nii, et mõni pääseb väheke rohkem laulma, mõni väheke rohkem tantsima, aga suu saavad kõik lahti teha,” lubab Kai.

Päris peaosalisi, punti, kes käivitab muusikalis intriigi, nagu Kai ütleb, on seitsme-kaheksa kanti või kümmekond, ja mõned pärlid on Kaile juba silmagi hakanud, aga täpselt kes, seda ta 24. septembri hommikul veel ei ütle. Ei ütle ka 1. oktoobril. Esialgu hakkab Kai välja valitud kambaga trenni tegema, et veel kindlam olla, kas pärlid on ikka pärlid või on mõni veel pärlim jäänud kahe silma vahele. Alles siis saavad noored teada, kes keda mängima hakkab.

17. septembril kell viis

17. septembril ei tea ühisgümnaasiumi aula ukse taha kogunevad noored veel sedagi, kui palju välja valitakse. Teatakse ainult, et tuleb muusikal, ja on kästing, ja et muusikali lavastaja Kai koos „bändimees”Antti Kammiste, produtsent Mairi Grossfeldti ja koreograaf Annika Viibusega hakkab osalisi valima.

Loovin noortesumma vahelt läbi, sikutan ukse lahti ja olengi aulas. Kai, erksinised lakk-kingad jalas, seisab saali keskel ja seletab Kammistele õhinal, mis värk muusikaliga on. Kaks tantsutruppi. Armukolmnurk. Hea poiss ja halb poiss. Hea tüdruk ja halb tüdruk. Intriigitsemist ja susserdamist ja sõnumineerimist telefonide pealt. Moodne värk. Kollastes pükstes Kammiste seisab ja kuulab tähelepanelikult. Koreograaf Annika istub ja uurib kästingule registreerunute nimekirja. Nimekiri on pikk. Mitu lehekülge ikka ja kõik polegi veel kirjas. Kell on viis.

„Laseme tuppa või?” küsib produtsent Mairi.

Kai jätab Kammiste sinnapaika ja lööb aulaukse valla.

„Tulge teatrisse!”

Noored voolavad sisse.

Olen end Annika kõrvale istuma sättinud. „Ongi ainult tüdrukud või?” uurin saali tulvavaid noori seirates.

„Ei ole,” ütleb Annika. „Ikka poisse on ka.”

Jah. Tõpoolest. Mõni on. Aga tüdrukutega võrreldes vähe.

Kai käsutab noored aulatrepile istuma, ütleb alustuseks tere ja et tema on Kai, et tal on see nüüd kolmas kord gümnaasiumis muusikali teha, see on äge, kõneleb edasi enam-vähem sama, mis ennist Kammistele, või natuke vähem, tutvustab Mairit, kes „korraldab ja „kogu asja” koos hoiab, ja Annikat, kelle peal on tantsuvärk, ja Anttit, kes on bändimees.

„Bänd on korralik. Kolm on Wiedemanni vilistlased ja kolm on gümnaasiumi vilistlased,” ütleb Kai. Loo enda kirjutas Eva-Maria Brock. „Laulujuhid” on Karin Lükk-Raudsepp ja Ilona Aasvere.

Lõpuks ütleb Kai, et ärgu kardetagu. „Teil peabki praegu saps sees olema ja kitsehäälega hakkate nagunii laulma, sellest ei ole midagi!”

Kui keegi üldse viisi ei pea, ei ole sellest kah midagi. Peaasi on ennast avada. Näidata seda, mida osatakse, sest midagi ju ikka osatakse. Igaüks oskab. „Tehke nii, nagu torust tuleb, siis meie saame teada, mis teie sees peidus on,” ütleb Kai.

Noored istuvad ja kuulavad ja kui keegi kardabki, siis välja see küll ei paista.

Siis kamandab Kai noored saali keskele, nätsud suust välja ja juuksekummid kiharatesse. Nägu peab näha olema! Nimesilt on igaühel rinnas.

Kammiste ja Mairi ja Annika võtavad platsi, kaaned süles, ja hakkavad tähelepanelikult noori seirates tasapisi märkmeid tegema.

Läheb asjaks!

Hinga sisse! Hinga välja! Purista! Kulmud üles! Nüüd põrnitse! Silmad suureks! Keel välja!

Noored puhivad ja puristavad, imestavad ja põrnitsevad.

„Oi, kui ilus pikk keel!” kiidab Kai.

Siis hakatakse tähti ütlema. O-L-I-U-A. Tasa ja valjemini. Sosinal ja kõri põhjast. Karl varastas Klaaralt korallid ja pärlid. „Ja nüüd nii, et Paralepa rahvas ka kuuleks, et Karliga oli niisugune lugu!” ütleb Kai.

Aula aknad on lahti, nii et küllap kuulevad ka…

Järgneb seeria Kai ette näidatud „natuke napakaid” liigutusi, siis loeb Kai noored neljaks, kamandab kolmed ja neljad ukse taha, ühed ja kahed kahte lehte saali keskele, valib pealikud ja lähebki asjaks.

Kell on  pool kuus.

Kaks gängi, ühed ja kahed, saavad ülesande teha vastaspoolele „oma arvamus” selgeks. Muusika saatel ja tantsides. „Kui tuleb kaameramees, siis võtke isiklikult! Näidake emotsiooni!” ütleb Kai. Veel ütleb kai, et JouTube´i seda ei panda, aga tema ise saab noori näitlejaid kaaluda-vaagida.

Prahvatab muusika. Noored tantsivad. Kaameramees filmib. Vihaselt ükstesele oma arvamust väljendajaid uurides ei saa mina küll aru, mida siin valida on. Minu arust võiks nad kõik kohe lavale panna. Keegi pole kohmetu. Keegi ei häbene. Keegi ei karda kaamerat. Eri moel vihased on nad kõik.

Kell nihkub märkamatult kuue poole. Vahetus. Ühtede-kahtede asemel tulevad „kaklema” kolmed-neljad.

Läheb päriselt asjaks

Väheke pärast kuut kamandab Kai kolmed-neljad tagasi ukse taha ja sisse esimese julge. Nüüd hakatakse tulema ühekaupa. Esimene julge, tundub, pole metafoor. Tüdruk on tõesti julge. 12. RL klass.

„Ahhaa!” teatab Kai, „rahvatantsu eri ladina keele lisaga!” ja palub tüdrukul ette valmistatud teksti lugeda. Piiga loeb. Ikka nii, nagu Kai käsib. Sosinal. Niisama. Intensiivselt. Meloodiliselt. Unistades. Närviliselt. Vihaselt. Enam-vähem kõik tuleb välja peale viha.

„Hm,” teeb Kammiste. „Ma arvan, et ta lihtsalt ei vihasta kunagi!”

Siis tuleb laulda. Ikka oma valitud ja ette valmistatud laulu. „Kui jonn tahab välja minu seest,” laulab piiga ja Kammiste uurib, kas piiga laulabki lastelaule.

„Ei, ma võin ka midagi normaalset laulda,” tuleb söakas vastus.

Kõik. Tüdruk kaob ukse taha.

Siseneb noormees. Teine julge. Või lihtsalt teine. Tekstiks on valitud klassika. Juhan Liiv.

„Lumehelbeke tasa, tasa,” hakkab poiss lugema. Sosinal kõlab nagu mitte päris sosinal, ja vihaselt kõlab kah, noh…

„Haapsalu on nii turvaline paik, et siin ei saa keegi vihaseks,” nendib Kammiste.

Poiss püüab kõigest väest ja tõstab häält. Tõstab ja tõstab. Mina mõtlen, kuidas ta pärast niisugust hirmsat karjumist laulda saab, aga tuleb välja, et saab küll. Väga ilusasti laulab. Ma ütleksin isegi, et nagu noor Tätte…

„Aga mingit raju?” küsib Kammiste, kui poiss on lõpetanud.

Poiss ebaleb. „Ei tea. Ei tule pähe…”

„Sõpradega sa rokivärki pole teinud?”

„Ei ole!”

Järgneb natuke kemplemist. Poiss jääb endale kindlaks.

„Ma olen rohkem beatboxi vend…” ütleb ta lõpuks.

„Vau!” hüüatab Kai, kui talle on näha ja kuulda antud, mis vend ollakse.

Mina saan tasapisi aru, mida Kai on mõelnud, kui ta on öelnud, et noori tuleb nii-öelda lahti muukida. Et saaks ikka sotti, mis nende sees peidus on.

Selle poisi on ta lahti muukinud nagu naksti.

Poiss läheb rõõmsal meelel välja ja asendub piigaga, kes pole kohe kindlasti kolmas julge. Suure ärgitamise ja Kai ettenäitamise peale muutub aga temagi lõpiks kiisu-miisuks, nagu Kai on käskinud: „Meelita nagu kiisu-miisu!”

Tüdruk meelitab juba täitsa kenasti, aga vihaseks ei saa ka tema, kohe üldse ei saa, ja tunneb ilmset kergendust, kui tal lubatakse lõpuks laulda.

Et saadet ei ole, küsib Kai, kas Kammiste võiks klaveril saata. Võib küll.

Kammiste istub klaveri taha ja vaatab äraootavalt tüdruku poole. Et hakaku juba pihta.

„Kas on võimalik eelmänguga?” küsib piiga viisakasti.

Kammistele tuleb köhahoog peale. Ära köhinud, alustab ta eelmängu.

Tüdruk laulab nagu kulda.

Asutan minekule ja mõtlen, et Kail ja teistel läheb siin südaööni. Kell on pool seitse. Üle neljakümne noore on ukse taga oma etteastet ootamas.

Läänemaa ühisgümnaasiumi muusikal

Esietendus märtsis 2016 Haapsalu kultuurikeskuses

Libreto Eva-Maria Brock

Lavastaja Kai Tarmula

Produtsent Mairi Grossfeldt

Koreograafid Annika Viibus, Karoline Suhhov

Kunstnik Anti Rannus

Bänd Antti Kammiste, Tõnis Soots, Kristo Kuuse, Karel Rahu, Mattias Mutso

Laulujuhid Ilona Aasvere, Karin Lükk-Raudsepp