Aidi Vallik: Õhuke riik pole kriisideks valmis

Eesti riigis ei ole enam ammugi ühtegi palgalist jäägrit ja enam pole ka ühtegi metsavahti.

Kiirabiekipaažidest on kaotatud arstid, päästekomandod asendatakse järjest ja järjest priitahtlike pritsumeestega. Keskkonnateenistusest on koondatud palju spetsialiste ja välitöötajaid. Me isegi enam ei mõtle, miks, sest valitsuserakondlik mantra rahakokkuhoiust on meile kõigile pähe kulunud.

Kui õhuke riik võimaldab raha kokku hoida, siis tundubki mõistlikum õhuke riik. Et aga elu ei ole oma kulgemises finantsteadlik, peituvad selle näilise mõistlikkuse tüüne pealispinna all riigi, inimeste ja ühiskonna ning okssaatuslikuks saada võivad salakarid. Piisab vaid tormikesest, ja tubli ökonoomne laevuke on nende otsas kinni, ei pääse edasi ega tagasi. Ressursse pole, pädevust pole, pingid on lühikesed, palka ei maksta, eksperte ei kuulata, sest ekspertide pakutavad lahendused nõuavad ressursse, mida ei ole eelarvereale planeeritud.

Õhukeses riigis ei olda kriisideks valmis. Seda näitab ka praegu meie metsades ja lautades möllav sigade Aafrika katk, mille toodav kahju ei ole mitte tuhandete kaupa mõttetult surnud sigu, vaid maapiirkondadest kaduvad töökohad, luhtunud investeeringud, hävinud ettevõtted, nende kaudu vaesuvad perekonnad ja talud. Jah, see on loodusõnnetus, aga ei, see ei olnud ootamatu. Meil polnud lihtsalt ressurssi selle tuleku takistamiseks, ja nüüd ei ole ressurssi sellega toimetulekuks. Sest riik on õhuke ja pink on lühike.

Maaeluminister on selle kriisi arenedes mind ometi positiivselt üllatanud. Ma ei uskunud, et juletakse metssigadele sellist üldist klaperjahti välja kuulutada. Kui oleks seda tehtud aga aasta eest, olnuks sellest vahest ka rohkem kasu. Praegu on see lihtsalt parem kui mitte midagi. Seda enam, et on ebaselge, kes ja kuidas peaks selle metssigadega toimetamise osa enda kanda võtma, küttimise, matmise jms, kui ei ole enam ühtegi inimest, keda saaks selleks riigi poolt kohustada. Muidugi saab riik esitada hobi korras tegutsevaile jahiseltsidele teatud tellimuse. Kuidas ja mismoodi selle tingimustes kokkuleppele saadakse ja tegutsema hakatakse, on hoopis iseasi – kui nüüd on selgunud ka see, et seni pole valitsus jahiseltside esindusi seakatkuteemalistesse aruteludesse kaasanudki.

See, mis praegu ette võetakse, kannab rahva rahustamise taustal ülepeakaela kiirustamise ja paanikas rapsimise jälgi. Ootamatult on selgunud, et kuhjuvate korjuste tonnaaž ületab ülikallilt hangitud biopõleti töövõimet mitmekümnekordselt ja sestap on vaja sadu tonne kaaluv katkuviirust kandev mass matta emakesse maasse otse Peipsi veerele, piirkonda, mis on katkuviirusest seni veel puutumata jäänud. Kinnitusi mööda hermeetilised veokid sõidavad mööda metsateid, nii et eritisterajad taga, ning pealtnägijate tehtud fotod sündmuskohalt tunnistavad, et nende jäätmete käitlemisel ollakse bioohutusest sama kaugel kui Päike Maast. Samuti ei oska keegi midagi ennustada sellise biomassimatmise tagajärjel tekkiva tõenäose keskkonnareostuse kohta Torma vallas. Peale valitsusametnike muidugi, kelle sõnul on otse hämmastava kiirusega tehtud keskkonnauuringute järgi kõik täiesti ohutu, korras ja reeglitekohane. Segadust jätkub, keskkonnateenistuse töötajad ei leia metsast korjuseid üles ka mitme päevaga… Võib-olla pole neil nii palju välitöötajaid jäänudki, kellel oleks mingi maastikul orienteerumise ja liikumise pädevus. See oleks õigupoolest koomiline, kui see poleks nii traagiline.

Kogu seda askeldamist ja mitmest allikast tulevat infovoogu jälgides mõtlen paratamatult, et kui meie riigivalitsemise põhimõtetes midagi kiiresti muutuma ei hakka, oleme iga võimaliku järgmise kriisi ja kriisikese ees sama nõutud, segaduses ja abitud kui praegu. Ma ei taha mõeldagi, mis saaks, kui tegemist oleks mingit laadi humanitaarkriisiga. Kui seda asutaks lahendama samuti hiljem kui kaheteistkümnendal tunnil ning ka siis ilma läbi töötatud tegevusplaanita, eksperdihinnanguteta, rapsides ja lahmides. Kole on, et humanitaarkriisid ei pruugi meist olla nii ohutus kauguses, nagu me usume ja arvame. Alles üsna hiljuti pääses ju kanalisatsioonikollektori sissevajumisel pool Tallinna linna napilt katastroofist.

Selge, et iga võimaliku suurõnnetuse puhuks ei saagi ette valmis olla tegevuskava. Aga valmis saavad olla mõningad ressursid: inimesed, alles hoitud pädevus, oskused ja teadmised, võrgustikud. Kui need on hävitatud, kui ahelast on kaotatud vahelt lülid, kui ei olegi enam, keda saaks millekski kohustada või kellelt midagi eeldada saaks, siis kriisioludes seda võrgustikku lihtsalt enam üles ehitada ei jõua.