12. Osa
Esialgu olime ikka veel Nevadas, alles pärast tunnist sõitu „ületasime“ Arizonase piiri. Olin unistanud linnast välja saada, et näha veidigi rohkem Ameerikat. Ettekujutus, mille on loonud filmid, on suured tühermaad ja lõpmatult pikad maanteed. Kõigepealt oli aga tarvis orust välja saada.
Üsna pea, kui linn lõppes, algas mägine ala. Maantee keerles siia-sinna ümber madalate, veidi rohuste mägede. Otsisin silmadega tammi moodi ehitist, hüdroelektrijaama, mis toidab Las Vegast. Lootsin, et sõidame sellest üle või näeme seda, aga midagi polnud näha. Seal lubati ju teha esimene peatus.
Umbes pooletunnise sõidu järel jäi tee äärde üksik soliidne, mõisa moodi hoone ja mõned autod selle ees. „See on esimene, 1930. aastal ehitatud kasiino, mis toimib siiani. Tol ajal, Ameerika majanduskriisi aastatel, oli see omamoodi vapper ettevõtmine. Siin möllasid kired, paukusid püstolid ja voolas veri. Aga üllataval kombel osatakse seda maja siin majandada ja elus on see siiani.“
Bussijuht oli oma suu paotanud ja et akna taga oli jälle mägine maastik, sadas talle meie poolt kaela hulga küsimusi. Ütlesin, et tulime läbi Chicago ja seal oli lumi veel maas, kuidas siin on nii soe?
„Meil siin talve teie mõistes polegi. Kuiv ja soe. Aastas tuleb keskmiselt 50 millimeetrit vihma! Kuivus ja kuumus. Mina maksan oma korteri eest üüri umbes 90 dollarit kuus, aga suvel vähemalt 400 dollarit. Lõviosa sellest läheb korteri jahutamisele, sest muidu pole võimalik seal elada. Kõige kuumem on siin juuli ja august, vahel veel ka september. Siis küll ei soovita siia sõita.“
Jutt läks muudele teemadele. Rahvas bussis hakkas omavahelgi vestlema, uuriti, kust keegi on. Meie Timoga saime tuttavateks vastasküljel istuvate naabritega. Ema koos tütrega olid tulnud Kanadast, Torontost. Nendegi eesmärk oli käia ära Suures kanjonis ja veidi puhata. Keegi reisijaist küsis bussijuhilt, kui kaua ta seda ametit peab ja kas ka kasiinodes mängimas käib.
„Olen turismifirmas tööl juba üle viie aasta. Las Vegases elan kauem. Et siin elada, peab olema väga tugev inimene. Väga, väga tugev, arvan mina. Kogu see elu, kogu linn siin töötab selle nimel, et saada inimest mängima, pokkerilaua või mänguautomaadi taha. Et kätte saada sinu raha. Kuidas teid tänavalt sisse astuma meelitatakse, teate juba isegi, olete ilmselt kogenud. Aga kohalikule inimesele tulevad kirjad-reklaamid koju. Nad, sindrinahad, teavad täpselt, millal on su palgapäev. Selle päeva õhtul ootab sind kodus kiri, mis kutsub ühte või teise restorani õhtusöögile – väike praad ja pokaal veini. Sinna juurde väike krediit kasiino jaoks, kümme või kakskümmend dollarit. Kui te allute sellele kutsele, olete kadunud hing. Kui te vaid teaksite, kui palju on siin pereprobleeme, sest pereisa mängib palga kasiinos maha.“
Buss ronib veidi kõrgemale. Lõpevad mõne puukese või põõsastega kaetud lagendikud ja mäekühmud. Algab jälle mingi linnake. Püüan tee äärest tabada nimesilti, Boulder City. Jääme giidi seletust kuulama. „ See on ligi paarikümne tuhande elanikuga linn, kus peamiselt elavad need, kes olid ja on seotud Hooveri tammi töös hoidmise ja ümbruskonna veevarustusega, sh ka Las Vegases. Linna omapära on, et siin on hasartmängud absoluutselt keelatud. Isegi nende reklaamimine toob kaasa 600 dollarit trahvi.“
Linn jättis tee äärde ehitatud ridaküla mulje. Kuigi oli meie mõistes juba keskhommik, oli inimesi liikvel vaid mõni üksik. Ju teised olid siis tööl. Oleme seega Nevada ja Arizona osariigi piiri lähedal, seega peaks varsti tulema ka Hooveri pais. Boulder City on tegelikult huvitava ajalooga linn. Alguse sai see telklinnakust enne kolmekümnendaid, kui läks lahti jutt, et siia, Colorado jõe Musta kanjonisse ehitatakse pais. Et paisutada Meadi järve, lahendamaks vee- ja elektrimuret.
Inimesed tulid töö saamise lootuses juba varem kohale. Pärast 1930. aastal vastu võetud otsust, et pais tuleb ehitada ja ehitada tuleb selle tarbeks ka töölisasula, telklinnak kadus. Linn ehitati nii, et sinna polnud ette nähtud kooli ega haiglat. Arvestus oli lihtne: seal elavad vallalised ehitajad. Hiljem, kui linn paisus, ehitati lõpuks ka haigla, kuid palju aastaid ei võetud sinna ravile naisi. Kõik, kes haigeks jäid, pidime minema Las Vegasesse, kuhu oli umbes 35 kilomeetrit.
Keelati igasugused hasartmängud ja alkohol. Linna piirile pandi valvepost, kes kontrollis tulijaid-minejaid. Kontrolli ja korda pidas linnas kompanii, mis koosnes kuuest paisu ehitavast firmast. Kuigi paisu ehitus kestis seitse aastat ja ametlikult avati pais 1936. aastal, olid linnavalitsuse valimised alles 1959. aasta lõpus ja ametisse astus see 1960. aasta jaanuaris. Esimene alkoholimüügiluba anti linnas välja alles 1969. aastal!
Sõitsime suuremalt teel kõrvale, keerasime ümber mäe ja äkki olimegi vaateplatvormil. Meist umbes poolsada meetrit allpool asus oma suuruses ja ilus Meadi järv.