0

Joonas Kaskmäe – Nurme külast sirguv Palusalu

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

joonas kaskmäeJoonas Kaskmäe. Foto: Kristjan Kosk

Lihula lähedalt Nurme külast pärit Joonas Kaskmäest on sirgunud tegus noormees. Lahtise pea ja tugeva käega Joonas lööb meeleldi kaasa kodukandi üritustel ja teeb kõrgel tasemel sporti. Joonas lõpetas tänavu Lihula gümnaasiumi kuldmedaliga, samuti on tal ette näidata Kreeka-Rooma maadluse juunioride Eesti meistrivõistluste hõbe ja täiskasvanute pronks.

Joonas, oled võitnud maadluse Eesti meistrivõitlustelt medaleid, aga kuidas jõudsid maadluse ja üldse spordi juurde?

Maadlustreeningule sattusin viis aastat tagasi, kui 8. klassi alguses kutsus sõber Fred-Martin Mägi mind maadlustrenni vaatama. Esimesel päeval ütlesin treener Janar Sõbrale, et võistlustele ei ole mõtet mind saata, sest ma ei taha ega hakka neil kunagi käima.

Kolm kuud hiljem olid minu esimesed maadlusvõistlused ja oh üllatust! Mul õnnestus saavutada auhinnaline kolmas koht. Ega ma siis veel täpselt aru saanudki, mismoodi vastased selili väänasin, kuid rõõm oli sellegipoolest suur.

Kui nüüd ajas veel kaugemasse minevikku minna, siis spordiga tegelemist alustasin kuuenda klassi lõpus. Minu tädi pakkus välja, et läheksin Pärnusse kahe silla jooksule. Sealt saadud kogemuse põhjal hakkasin mitu korda nädalas jooksmas käima. Kohati jooksin ikka päris pikki vahemaid. Kindlasti sain sealt juurde kõvasti vastupidavust, mida on hädasti vaja ka maadlusmatil.

On Kreeka-Rooma ja vabamaadlus. Mis on nende vahe?

Vabamaadluses, nagu nimigi ütleb, käib maadlemine vabamate reeglite alusel. Maadlusvõtte sooritamiseks võib haarde võtta igalt poolt.

Kreeka-Rooma maadluses on teisiti. Suurim erinevus seisneb selles, et vastast ei tohi altpoolt vööd haarata. Keelatud on ka vastasele jalga taha panna. Üldiselt langeb Kreeka-Rooma maadluses põhirõhk ülakehale ja käte tööle, vabamaadluses saavad rohkem vatti ka jalad.

Oled mõlemad Eesti meistrivõistluste medalid võitnud just Kreeka-Rooma maadluses. Kas keskendudki pigem sellele maadlusviisile?

Tänavu 1. märtsil riputati mulle Tartus tõepoolest kaela täiskasvanute Kreeka-Rooma kuni 85 kg kehakaalu kategoorias  pronksmedal. Kaks kuud hiljem sain Paikusel Kreeka-Rooma maadluses juunioride kuni 96 kg kategoorias hõbeda.

Sellegipoolest ei julge ma väita, et olen nüüd spetsialiseerunud vaid Kreeka-Rooma maadlusele. Olen saanud kadettide vanuseklassis vabamaadluse meistrivõistlustelt teise koha. Auhinnakappi on kogunenud üle kahekümne mitut värvi medali, üle kümne karika ja hulganisti diplomeid.

Millist medalit pead kõige väärtuslikumaks?

Sellele on raske vastata, igal medalil on oma väärtus ja lugu. Paberil on kõige hinnalisemad muidugi Eesti meistrivõistluste medalid, kuid praegu meenub mulle hoopis midagi muud. See oli kolm aastat tagasi Aleksander Abergi mälestusvõistlustel. Tol ajal ei teadnud maadlusringkonnas mind veel mitte keegi, kuid just siis õnnestus mul võita üht tugevat poissi. Tasuks hõbemedal ja suurepärane emotsioon, mis jääb meelde kogu eluks.

Kuidas näevad välja sinu maadlustreeningud?

Mõne sõnaga on raske neid harjutuskordi kokku võtta. Iga treening erineb eelmisest nii palju. Ainus asi, mis kunagi treeninguist ei puudu, on soojendus. Tavaliselt teeme seda umbes 20 minutit. Jookseme, venitame, hüppame ja teeme teisi soojendusharjutusi. Edasi sooritame treener Janar Sõbra juhendusel igasuguseid maadlusharjutusi või korraldame lausa väikesi turniire. Harvad ei ole ka korrad, mil mängime hoopis Ameerika jalgpalli või tegeleme sootuks millegi muu huvitavaga.

Maadluse üks tore element on see, et iga järgmine vastane on eelmisest täiesti erinev. Isegi trennikaaslane, kellega pidevalt maadled, võib ühel hetkel üllatada millegi ootamatuga, mistõttu peab alati olema keskendunud ja tähelepanelik.

Kas väikeses Lihulas leidub veel sinule väärilisi treeningupartnereid, kellega maadlemine ei lõpeks su mõnesekundilise seljavõiduga?

Et ma ise päris raskekaallane ei ole, siis minust suuremaid mehi leidub ikka. Näiteks minu enda treener on üsna suur ja tugev kogenud maadleja, kellega saab aeg-ajalt jõudu katsuda. Vahel tulevad trenni ka päris suured, 120 kilo või rohkemgi kaaluvad mehemürakad, kes ei ole mitte niivõrd kiired ja osavad, kuivõrd just väga tugevad. Kui mina oma napi 90 kiloga endast mitukümmend kilo raskema mehe selili panen, siis on ikka hea tunne küll.

Juhul kui tõesti ühtki meest ei ole, aga ikka tahaks midagi loopida, on saalis ka 30–40 kilo kaaluvad nukud. Nad on jäigad, kuid ajavad asja ära.

Kõigil võitlusaladel on võistluseelne kaalumine tähtis. Kas ka sinule valmistab see peavalu?

Kaalu hoidmine või selle kaotamine on võistlusteks valmistumisel kõige raskem osa. Mõistagi annab kergemas kaalus maadlemine mõninga eelise, kuid kaalu vähendamisega ei saa ka liiale minna. Näiteks ühel korral võtsin 10 päevaga alla 8 kilo, ilmselgelt läksin liiale. Sain võistelda kergemas kaalukategoorias, kuid jõud ja särts oli kadunud. Oma mäletamist mööda mul seal kedagi seljatada ei õnnestunudki.

Maadlusreeglid on viimastel aastatel palju muutunud, vahepeal ähvardas maadlus kaduda ka olümpiamängude kavast. Kuidas need muudatused on sind puudutanud?

Liiga tihedad reeglimuudatused on tobedad. Iga maadleja õpib oma tehnika ja seab taktika kehtiva võistlusmääruse kohaselt. Pidevate muudatuste tõttu tuleb kogu aeg ümber õppida.

Mis puudutab olümpiamängude kavast kadumist, siis arvan, et tegemist oli trikiga, millega tõmmati maadlusele väga palju tähelepanu. Pärast seda räägiti maadlusest peaaegu igas juhtivas spordiväljaandes.

Lõpetasid tänavu Lihula gümnaasiumi kuldmedaliga. Kuidas maadlusega jääb?

Enne ülikooli astumist tuleb läbida igale noorele mehele kohustuslik ajateenistus. Õnneks lähen pioneeripataljoni, mis asub Tapal. Natuke juba uurisin ja selgus, et Tapal peaks olema parimad tingimused edasi maadelda.

Pärast ajateenistust lähen kindlasti edasi õppima. Et huvisid on palju ja tunnen end tugevalt nii reaal- kui ka humanitaarteadustes, ei ole ma veel valikut Tallinna ja Tartu vahel teinud, rääkimata ülikoolist. Olen põgusalt tutvunud mõlema linna maadlusvõimalustega. Selge on see, et ülikooli ajal harjutan maadlust edasi.

Treener Janar Sõber:

Esimest korda Joonast trennis nähes ei osanud ma mõeldagi, et just temast võiks välja kasvada mees, kes toob Eesti meistrivõistlustelt medaleid.

Tal ei tundunud olevat looduse poolt neid andeid, mis peavad ühel edukal maadlejal olema. Mõne aja möödudes jäi mulle silma, et Joonas on äärmiselt kohusetundlik. Ta pingutas igas trennis maksimaalselt ega puudunud kordagi.

Nüüd, aastaid hiljem, on Joonasest kasvanud tasakaalukas maadleja. Ta on toonud meie klubile palju mitut karva medaleid. Usun, et temas on potentsiaali jõuda veel kõrgemale.

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz