35

Rea Raus: Kogukonnakool kui uueneva õpi- ja ühiskonnakäsituse ellukutsuja

Madiken

madiken@le.ee

Rea-2015-200x300

Nüüd on selge, et edukultus on läbikukkunud ühiskonnamudel. Milline peaks olema uus õpikäsitus, mis ei võimaldaks meie lastel kasvada mitte ainult edukaiks, vaid ka õnnelikeks isiksusteks, on terve ühiskonna, mitte ainult haridusvaldkonna töötajate asi välja mõelda, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant ja Haapsalu Maria kooli algatusgrupi liige Rea Raus (pildil).

Nii globaalses kui ka regionaalses mõistes elame suurte muutuste ajastul. Eri valdkondade teadlased on n-ö kurjade probleemide (wicked problems) juurpõhjusena esile toonud meie mõtteviisi, muutusi vajava väärtussüsteemi. Selle vedajaks on enamasti haridussüsteem. Ka Eestis on mitmesuguste haridusuuenduste keskmes arutelu uuest õpikäsitusest.

Mis siis on uus õpikäsitus? Huvitava ülevaate sellest leiab Tallinna Ülikooli kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sulest (kirjatükk „Õppimise mõistmisest (2. osa)“ on loetav blogis huvitavkool.blogspot.com). Me ei saa rääkida uuest õpikäsitusest ainult kui uute ja paremate meetodite kasutamisest õppetöös. Õpikäsitus on terviklik filosoofiline raamistik sellest, kuidas me inimese arengut mõistame ja mõtestame.

Veebruarikuisest Õpetajate Lehest saab lugeda Tallinna Ülikooli spetsialistide arutelu, kus Eesti kooli probleeme nähakse liiga traditsioonilises ja õpetajakeskses õppes. Mati Heidmets nimetab õppevorme ja meetodeid, mis sobiksid uuele õpikäsitusele (nt probleemõpe, uurimuslik õpe, ümberpööratud klassiruum). Heidmetsa pakutud arutelu on paraku liialt meetodite, vormide ja n-ö tööriistade nägu.

Kui soovime näha laiemat mõtteviisi muutust ühiskonnas, kõigis valdkondades, inimkesksuse poole, siis pelgalt koolis uute õppemeetodite rakendamisega sellist muutust saavutada ei saa. Vaid metoodikate ja õppevahendite uuendamise tuhinas võib diskussioon lõppeda vaid mehaaniliste pisimuudatuste sisseseadmisega, mis võivad teinekord isegi bürokraatiat ja kooli kohustustekoormisi suurendada.

Nimelt olen paljude reformikavade, kõikvõimalike uute tuulte tulekul olnud ikka ja jälle sunnitud tõdema, et nende tegelikuks elluviijaks kipub jääma üksik õpetaja klassi ees, kelle õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ühiskond siis hoolikalt jälgib. Selliste vigade vältimiseks ei pea arutelu muutuva õpikäsituse üle toimuma mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid kogu ühiskonnas!

Sellele viitavad ka mainitud Õpetajate Lehe artikli autorid, kirjutades: „Arvatavasti on õigus analüütikutel, kes näevad (ühiskonnaprobleemide taga – aut.) läänemaailmas vaikselt tiksuvat väärtusruumi ja eluviisi muutumist. Näevad liikumist väärtuste ja elukorralduse suunas, kus otsustamine ja vastutus saavad üha rohkem üksikisiku õiguseks ja kohustuseks, eluviisi suunas, mis ei talu inimese objektistamist (allumise nõudmist, vägivalla kasutamist), mis kultiveerib osalemist ja sallivust ning erinevuste arvestamist. Laiem hoovus lükkab meid samas suunas, kuhu uus õpikäsitus tahab Eesti kooli viia.“

Teisisõnu, arutelus, mis siis on see uus, sisuga täitmist vajav õpikäsitus, saavad ja võivad osaleda ning peavadki osalema peale õpetajate ja haridusteadlaste kindlasti ka informeeritud ning põhjendatud seisukohti esitavad lapsevanemad ja kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed.

Alustada võiks sellest, mida me ühiskonnana peame hariduse ja kasvatuse eesmärgiks laiemalt. Mida me kogukonnana otsustame pidada vääriliseks oma lastele tulevikuks kaasa anda. Millised inimesed peaksid kasvama meie lastest, et nad ei oleks mitte ainult edukad, vaid ka õnnelikud, maailma ja iseendaga tasakaalus elavad isiksused? Praegu võime väga kindlalt öelda, et edukultus, tarbijaühiskonna võidukäik ja looduse halastamatu ekspluateerimine on olnud läbikukkunud ühiskonnamudel, mis on viinud keerukate sotsiaal-majanduslike ning keskkonnaprobleemideni.

Sallivuse, kaasatuse, väärtustamise jms teemade kõrval on maailma juhtivad teadlased ja globaalsed organisatsioonid nagu UNESCO hakanud strateegiliselt lähenema ka fundamentaalsele arutelule: kuidas me defineerime edu? Milline peaks olema tulevik, kus meie lapsed elavad? Kuidas leida mõtte- ja eluviis, mis kindlustaks nii üksikisiku kui ka kogukonna, kogu inimkonna jätkusuutliku tuleviku kooskõlas meie planeedi teiste asukate heaoluga?

Üle Eesti võtab kiiresti maad uute väikeste kogukonnakoolide laine. Ka Haapsalus on seda ideed juba mõnda aega arutatud. Alternatiivsete koolide mõttes ei ole tegelikult midagi uut. Näiteks Soome praeguse paljukiidetud haridussüsteemi põhjalikud muudatused said alguse 1960ndail suuresti just tänu alternatiiv(reform)pedagoogikale, mis annab palju vabadust ja otsustusõigust koolile ja õpetajale. Uut kooli ei saa luua grupp entusiaste haridusvaldkonnast, kooli tuleb luua tihedas koostöös ja mõttevahetuses lapsevanemate ja teiste kogukonnaliikmetega. 

Peale küsimuste õppekorralduse ja metoodika valiku teemadel on Haapsalu uue kooli arutelu keskmes olnud ka siin artiklis toodud oluline küsimus: milliseid väärtusi ja moraali uus kool kannab, millist mõtte- ja tegutsemisviisi toetab? Maailma muutumine on keerukas protsess, kuid see protsess algab individuaalsest muutusest, mis tasapisi laieneb muutustele peredes, siis kogukondades, siis terves ühiskonnas.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
olaf
olaf

Nii, et siis uus reform õpi- ja ühiskonnakäsitluses. Katselaboriks on Maria kool. Huvitav, milline saab olema sealt väljuv toodang?

ikka
ikka

vagad ja alandlikud

vastus
vastus

õpime enne lugema, eks ole 😉

mõttekäigu jätkuks
mõttekäigu jätkuks

No kui meie ajalugu ja ühiskonnakaorraldust vaadata siis domineerib kastiühiskond nagu indias- pööbel kes asja valmis ehitab ja eliit kes selle endale kokku varastab. TÄPSELT NII – kui asju õigete nimedega nimetada. Meie nimetame seda ekslikult demokraatlikuks riigis. Huvitav kelle kasvatamisele see uus kool nüüd keskendub.

kokkuvõtteks
kokkuvõtteks

Pane tähele siia portaali kommentaariumisse jääb ka see arutelu ainult.

vastus
vastus

see ongi nüüd küsimuse ja arutelu koht. Kui vastastikku materdatakse siis kindlasti ei ole mingit dialoogi. Asjad saavad paremaks minna ainult siis, kui inimesed püüavad üksteisest aru saada ja koos midagi korda saata.

aga
aga

sellistest muudatustest on ka lapsevanemad ja õpilased väsinud-üks aasta eksam nii,teine aasta proovitakse teisiti,.Sama lugu ülikoolidega,kuidas hakatakse vastu võtma uusi õpilasi ja mille alusel,seegi korraldus pidevalt muutub.Jääb lihtsalt tunne,et kõrgem juhtkond ei tea isegi,mida ja kuidas teha.

just
just

selles ongi probleem, et suurtest asjadest ei julgeta rääkida, mis siis on hariduse eesmärk muutuvas maailmas? Igasuguseid eksamikorraldusi ja muid rutiine ja bürokraatiaid on palju kergem vorpida ja käsida kellelgi teisel ellu viia.

naine
naine

haridumaastik vajab eelkõige stabiilsust.Ei saa õpetajad oma tööle pühenduda ja õpilased korralikult õppida,kui nad pole kindlad ,mis saab homme.Pidevatest reformidest pole mingit kasu.Iga uus haridusminister hakkab oma muudatusi siise viima ja nullib eelmise ministri töö..Kas pannakse kool kinni või muudetakse eksamite korralduses midagi või tuleb jalle mingi täiesti uus õppekava.Nii ei saa

mees
mees

Tead seda stabiilsuse jura võid neegritele rääkida. Võta piibel kätte ja mine misioonile. Mitte ükski looduses toimuv protsess pole stabiilne. Koomas patsient võib olla haigla voodis ka täiesti stabiilne. See et üks minister nullib teise tehtut on antagonistlik genotsiid see on ühiskondliku ressursi utiliseerimise ilming ja nii on mistahes ühsikonna valdkonnas. See et sa ei tea, mis sinust homme saab on sinu hariduse küsimus. Sind on selliseks kasvatatud ja sina kasvatad teisi. Küsimus on selles et meil puudub kultuuri kontseptsioon et muutustega toime tulla.

kodanik
kodanik
hea point. Paraku jah, looduses on kõik pidevas muutumises ja elu meie ümber samuti. Midagi ei saa täpselt ette ennustada ja kontrollida kuigi seda hirmsasti püütakse teha. Ilmselt siin peitub ka “naine”-kommenteerija mõte. On ju paljude reformide mõtte jälle taaskord mõõta, standardiseerida, kontrollida õpetaja tööd ja kooli toimimist. Et ikka efektiivsem haridus oleks. Jäetakse aga kõrvale see, et kõike polegi võimalik mõõta ega ei pea ka. Õpetajad ilmselt ongi tüdinud sellest pidevatest standardiseerimisest, kontrollimistest, uutest süsteemidest mis ainult keerutavad kosmeetilist tolmu üles. Selles mõttes on ju jutt õige- vaja on mitte vidinatele mõelda, a la , kellel ägedam nutitelefon ja… Loe rohkem »
teknoloog
teknoloog

Ju see waldorf ei nõua ega käsi…see ongi põhjus, miks laps sinna rõõmsana läheb. Jube mõelda, mis tulevikus sellistest lastest saab…T66postil ei küsi keegi, et kas see sulle sobib või mitte.

kodanik
kodanik

jah aga lihtsalt mõtlesin, et see on asi millest võiks rohkem rääkida, lapsevanemana tahaks teada, mismoodi see uutmoodi õpetamine käib. tegelikult üks tuttav, kes pani oma lapse waldorf kooli ütles ka, et lapsesimest korda elus läheb rõõmuga kooli. niiet midagi on ikka teisti.

vaata
vaata

Kevadet ja näed kuidas köster tootsi õpetab” sa krdma…………………

noh.
noh.

Õpikäsitus on terviklik filosoofiline raamistik sellest, kuidas me inimese arengut mõistame ja mõtestame.

Täitsa selgelt on ju öeldud 😉

eelmisele
eelmisele
Ära poe siin igasuguste pühakirjatekstidega ennast kaitsma et kuskil on midagi kirjas ja teised on lollid kui seda ei tea – endal peab ka väljendusoskus olema – krdi lammas. Omal ajal rääkisid natsi saksamaa ja kommunistlik partei sama helge tuleviku ja uue alguse juttu – kõigil olid omad raamid pea sees. Mille poolest saab nüüd olema teist moodi. Mis on teie poolt kirjeldatud terviku alus ? See tervik on täpselt sama sugune sõnakõlks nagu ilus, uudne, edukas, või udune jne. See et laps läheb rõõmuga kooli ei ole mitte mingi näitaja kui ta lõppkokkuvõttena sealt timukana välja tuleb ise ka… Loe rohkem »
küsimus
küsimus

Uuest õpikäsitusest on kuulda juba mõnda aega aga tõepoolest ei ole aru saanud, mida selle all täpselt siis mõeldakse. Selles mõttes on vajalik arutelu, sest kooliga on kõik seotud.

üks
üks

usuhulluse instituut vorbib pidevalt õhumüügi doktoreid

meil on üks tore tädi .................
meil on üks tore tädi .................
Kulla tädi katsuks nüüd ennem selle muna kuidagi ära muneda ennem kui kaagutama hakata. Mina olen aru saanud et see kool on ammu juba valmis. Igasuguste UNESCO või ülikooli professoritega mine ja vehi riigikogus, mina neid ei tunne ja tunda ka ei taha. Seda enam kui nende professorite sõna mitte midagi maksaks, sest muidu me ei oleks enda riigiaga seal, kus päike ei paista. Nüüd saadetakse siis mingi doktorant ajusid loputama ja jutlust pidama. Tädi kirjutab pika jutu maha, põhjus miks seda kooli vaja on välja ei too. Ainus mille välja võib lugeda on see et näe mujal tehakse ka… Loe rohkem »
misasja??
misasja??

Kullakene, millest sa räägid?

nali kuubis
nali kuubis

kadedus ja viha on ikka koledad asjad mis mõnda inimest närivad 🙂

.
.

Rea,oled sa sots või oled sa kesik?

peagi näeme
peagi näeme

Sõltub mis koha Karilaid pakub. Võimuhimus inimesel ei ole kindlaid erakonnalisi vaateid.

huumor
huumor

Oskad sa ludega või kaagutada?

Kahju kohe, et kirjutatakse huvitavatel ja vajalikel teemadel ja siis keegi ikka alati kukub plärtsuma.

wpDiscuz