Aivar Kroon: Haapsalu söögikohtade head ja vead

Hakkasin veidi üle aasta tagasi pidama Facebookis Haapsalu söögikohtade lehte. Tegin seda algselt täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil. Kuna olen pigem väljas einestaja, oli üsna raske leida infot linna söögikohtade kohta. Kodulehed olid söögikohtadel tavaliselt olematud või aegunud. FBs jagas aga enamik söögikohti oma värsket infot menüüde ja pakkumiste kohta. Tundus kõige lihtsam kõik söögikohad koguda ühele lehele. Alguses toimiski kõik üsna lihtsalt, leht sai kiiresti populaarseks. Jälgijaid on juba üle poolteise tuhande. Leht jälgib umbes 40 kohalikku söögikohta. Reklaami eest pole kellegi käest tasu küsinud, nii et kui midagi huvitavat või uut on, muudkui postitage, kirjutab ettevõtja Aivar Kroon (pildil).

Lehte toimetades on jäänud silma üsnagi mitmeid asju. Esiteks see, et Haapsalus söögikohta pidada on väga keerukas ja tihtilugu kasumit mittetoov ettevõtmine. Talvel on söögikohti liiga palju, suvel liiga vähe. Isegi kõrgperioodil on väga raske järgmist päeva planeerida, sest palju oleneb ilmast või mingil põhjusel just sel päeval suuremast turistide hulgast. Igal juhul on kõik, kes üritavad Haapsalus söögi- või meelelahutuskohta pidada, medalit väärt. On üritatud teha ka söögikohtade edetabeleid. Üsna keerukas on aga võrrelda eri hinna ja kvaliteediklassiga kohti. Vahel on soodsama hinnaklassiga koht parem kui kallim, vahel vastupidi. Kallimad kohad peavad ennast veelgi rohkem tõestama, et kliente ligi tõmmata. Tegelikult hääletavad ju kliendid jalgadega. Need kohad, mis on iga päev rahvast täis, ongi parimad. Kus on tühjad lauad, peab järelikult midagi muutma või rohkem pingutama.

Vahelduseks paar kriitilisemat nooti ka. Kes ennast ära tunneb, oskab ehk teha ka järeldused. Eesti toiduna välja reklaamitu ei pea tingimata olema rasvane. Ka taimetoit võib olla maitsev ja huvitav. Lati alt minek on ka igasugu tehismaterjalidest toidu pakkumine, kui kohalikku toorainet piisab. Alustame kas või kunstmaterjalist kartulipudrust ja külmutatud toidust. Toitu ei tee maitsvamaks, kui seda pakutakse puupakult või on serveerimisel lisatud muud vigurid. Korraks annab see küll vau-efekti, ent kõige mõnusam ja nauditavam on ikka süüa noa ja kahvliga taldrikult.

Aastast aastasse asju ühteviisi tehes võib klientides tekkida tüdimus. Millegi muutmiseks või uute kogemuste saamiseks ei peagi alati kuskile kaugele reisima. Piisab, kui vahel konkurentide juurest läbi astuda ja ka nende toite maitsta ja teenindust nautida.

Haapsalu suurüritusi saab aastas kokku lugeda ühe (parimal juhul kahe) käe sõrmedel. Samuti on üritused pikalt ette teada. Ei saa aru, kuidas enamik söögikohti ei oska või ei taha sellelt teenida. Saab ju teha üheks või kaheks päevaks lühikese ja lihtsa menüü, et võimalikult palju kliente ära toita. Siin tuleb positiivse poole pealt meelde Hapsal Dietrich, kes oli Valge Daami päevadeks teinud väga hea, lühikese ja maitsva menüü, mis kindlasti mitmekordistas söögikoha müüki. Samuti suutis Dietrich ühel täiesti tavalisel suveõhtul korraldada oma ürituse, tuues külla Salt Restorani köögi kokad.

Haapsalus on pigem kaht moodi söögikohti. Ühed seavad eesmärgiks turisti ja ongi lahti suvehooajal 3–4 kuud. Mõnes mõttes äriliselt õige. Nii tehakse ju ka paljudes soojamaa kuurortides, kus on hooaeg meie omast tegelikult pikem. Teised aga üritavad ikka aasta ringi ennast lahti hoida. Talvehooaja kliendid olemegi ju tegelikult meie, kohalikud linnakodanikud. Paljud söögikohad orienteerivad ennast talveks ümber just lõunat pakkudes. Kuna ka sel talvel on palju söögikohti oma uksed kinni pannud, oli näiteks eelmisel nädalal juba üsna raske lõunastamiskohta leida. Nii Taksi pubi, Teele, Näksi kui ka Müüriääre olid puupüsti täis. Julgen öelda, et aastatagusega võrreldes on hakatud rohkem väljas lõunatamas käima. Maksab ju keskmiselt korralik supiportsjon poolteist ja praad umbes kolm eurot. Tuleb juba soodsam, kui kaasavõetud võileiba närida ja hiljem maohaavu ravida.

Esimene Haapsalu söögikoht, mis üle eestilise tunnustuse sai, oli kahtlemata Müüriääre kohvik tänu Anni Arro promole ja kontseptsioonile (ka praegu peavad paljud Müüriääret hoopis Anni kohvikuks), millele köök ilusasti järele tuli. Värskeim kaugemalt tunnustatud söögikoht on aga kindlasti Kärme Küülik. On täielik müstika, kuidas reklaam levib suust suhu. Pole ju Küüliku pere teinud midagi eriskummalist – nad teevad lihtsalt väga head toitu ja maja on iga päev rahvast täis.

Haapsalus on küll palju söögikohti, aga paar asja on täitmata. Siia mahuks kindlasti ära üks idamaa toidu pakkuja.
Samuti võiks linnas olla üks klassikalises mõttes õllekas. Kindlasti on ka ootus, milline hakkab uue pidaja käe all olema meie suvine esindusrestoran kuursaalis.

Aivar Kroon, ettevõtja