Saame Laikaga kokku Haapsalus peatuses nimega Vaba, ta tuleb bussiga Linnamäelt, toob lapsed koolist koju. Kell on 15.45, Laikal on õhtu esimene ring, bussi akna peal on liblika kujuga Oru kooli logo. Juhi pool silt LAIKA, suurte tähtedega nagu autoakendel ikka. Laika tunnustati paar nädalat tagasi Eesti üheks parimaks koolibussijuhiks, näidati teda televisioonis „Terevisioonis” ja „Maahommikus”. Ise ta seda ei vaadanud, ei tahtnud. „Saade läks sujuvalt, aga oleksin tahtnud rohkem valitsust kiruda,” naerab ta.
Räägibki siis, kuidas Edgar [Savisaar] on isegi Tõnu Trubetsky ära ostnud. Kohe kahju on, kui mõelda Vennaskonnale ja punkmuusikale, millega koos olen üles kasvanud. Bussis on ka üks naisterahvas, kes tahab, et kindlasti kirjutaksin, et on õnnelik, et Laikaga Haapsalust Linnamäele saab, iga kord on õnnelik. Tema oli saadet vaadanud ja talle oli see meeldinud. Koos kiidavad nad sõbralikke Oru kooli inimesi. Laika ütleb, et teda võetakse seal soojalt vastu. „Ma ei ole koolitöötaja, pakun teenust eraettevõtjana, aga mind kutsutakse ikka üritustele, see on lahe,” räägib ta.
Koolibussijuhte tunnustati maanteemuuseumis Põlvamaal, Õpetajate Lehe algatusel „Märka bussijuhti”. Üldse oli esitatud 55 koolibussijuhti ning Laika oli üks seitsmest, keda tunnustati parimaks. Meeneks anti sepistatud nael, ehk nael kummi, head õnne. „Kooliõpetajad ja lapsed suutsid väga hea kirja kokku kirjutada,” ütleb ta ise selle tunnustuse kohta.
Ta on tänulik ja see on kindel, tahtis Lääne Ellu isegi tänukirja saata, aga sellest sai hoopis see lugu siin. Oru kooli heaks töötab Laika juba neli aastat ja koolibussijuhina alustas ta kümme aastat tagasi Noarootsis. Käis metsas seenel ja kohtas Noarootsi kooli direktorit Laine Belovasi, kes pakkus esialgu aastaks bussijuhti asendama tulla. Laika tegi suursõiduki load ja nüüd on ühest aastast Noarootsis saanud kümme.
Laika ametlik nimi on Margus Laidmets. Hüüdnimi tuleb tal isalt, keda kutsuti nooruspõlves sama nimega. Kõik lapsed, kes temaga sõidavad, tunnevad teda kui Laikat. „Kas teate, et Laika on parim bussijuht ja teeb meile välja,” hüüab üks poiss. Algab teine ring Linnamäelt Varikule. Jalukse poe juures on peatus, kõik tuhisevad retrostiilis poodi sisse. Poemüüja näib seda kampa juba kaugelt tundvat ja asi lõpeb sellega, et maiustustega tuleb kaasa laadung savi, mis tuleb viia Oru koolile. Kõik, kellele vähegi jagub, aitavad savikamakaid bussi tassida. Kuskilt kostab: „Mul on savi!” Päike paistab eriti eredalt ja tuju on laes. „Kohe on tunda, kui päikest on,” ütleb Laika juba sõidu alguses, siis on tuju bussi kallal nokitseda ja teha asju.
Lapsed on rahul, tunnevad end vabalt, ja mis kõige parem: koolibuss viib nad otse koduvärava ette. Tee on jäine ja lumine, killukestki asfalti ei paista. „Kui Edgar peab Tallinnas maksma, et Lasnamäele uisurada saada, siis Läänemaal on uisurajad tasuta,” kommenteerib Laika teeolusid.
„Kui vanasti oli piimaauto ring see, mis maal teid lahti lükkas, siis nüüd on selleks koolibussi ring,” ütleb ta. Ühel hommikul olid nad kaks tundi kooli sõitnud, pool tundi teepeenral oodanud.
„Me olime kraavis,” ütleb üks poiss. „Ei olnud, teepeenral olime,” vaidleb Laika vastu.
„Ei olnud, Laika ei taha lihtsalt oma viga tunnistada,” vaidleb poiss vastu. Oli, kuidas oli, sõprust pole see rikkunud.
Mõned lapsed elavad suurest teest päris kaugel, peaaegu kolm kilomeetrit, metsade ja laante vahel. „Miks te Nõval koolis ei käi, see on lähemal?” küsin. Vastus on arvatust lihtsam: Nõva koolibussile jõudmiseks tuli liiga palju kõndida.
„Laika toob kohe kodu juurde ära,” ütleb üks poistest. Varikul on neid bussi jäänud neli, üks vist on teel kellelegi külla. „Kolme kilomeetri ja kolmesaja meetri lähedusse peab koolibuss sõitma, et laps võiks jala sinna jõuda,” ütleb Laika. Esimese klassi lapsel on see päris pikk tee kõndida. Nõvalt Varikule koolibussi ei sõida ja kõik Variku kolm last käivad Linnamäel koolis.
Lapsed räägivad tee peal lugusid ja teevad nalja. Ühe poisi isal olla mättasaun ja ta lubas pojale raha anda, kui see reklaami teeb. Kõigest ei lubanud lapsed lehte kirjutada. Polegi kohanud kedagi, kes lubaks kõigest kirjutada. Nii et hoidke alt, vean kihla, et igas loos on tegelikust vähemalt viis protsenti puudu, kui mitte rohkem. Selles loos kindlasti rohkem, te ei kujuta ettegi, millest lapsed räägivad, ja see jääb siin saladuseks.
„Hommikuti on nad rahulikud, tukuvad või mängivad telefoniga, õhtul on vastupidi, nädala lõpus on nad väsinud, seda on kohe näha,” räägib Laika.
Oma töö juures meeldivadki talle kõige rohkem lapsed. Ta on seisukohal, et kõik lapsed on head ja mida vähem neid keelata, seda lahedamad nad on. Kuna koolibussijuhil ei ole aeg nii kindlalt määratud kui liinibussijuhil, on aega lastega rääkida. „Lahe seltskond on, pole nelja aasta jooksul kellegagi riielnud, vahel tõmbad hoogu maha, aga kurjaks pole saanud,” ütleb ta.
Varikul tuleb ühe talu juures bussi suur karvane hundikoer, kaks poissi läheb maha. Laika ütleb, et koer käib tervitamas tavaliselt hommikuti ja eriti siis, kui vihma sajab. Hommikuti ongi silme ees kõige lahedamad asjad. „Nüüd näeb juba ka päikesetõusu,” ütleb Laika. „Kui mul fotokas oleks, siis ma saaks siit selliseid pilte!”
Hommikuti on liikvel nii metsloomi kui ka metsiseid. Valgus mängib omi mänge. Laika räägib, kuidas kevadel varahommikuti passivad tee ääres linnuvaatlejad, aga keda pole, on metsised. Õhtul, kui pole linnuvaatlejaid, on kohal metsised. Õpilasringidega on näha, kuidas päev pikeneb või lüheneb. „Hommikul 7.05 on esimene tüüp bussis ja õhtul kell viis saab koju,” räägib Laika oma päevast. Ise ärkab ta juba kell 6. Nelikümmend minutit hiljem asub sõitu. „ Lapsed annavad positiivset energiat,” ütleb ta.
Sellegipoolest ootavad kõik koolitöötajad vaheaega kui ilma õnnistust.
Fotod: Arvo Tarmula
Tõesti väga hea lugu:)
Hea lugu!