Täna tähistatakse Haapsalu Vabadussõjas langenute mälestussamba topeltjuubelit — novembris möödus 90 aastat samba avamisest ja 20 aastat selle taasavamisest.
Mälestushetked Haapsalu Lossiplatsil on täna kl 18, mil Heiki Magnus annab lühikese ülevaate samba ajaloost, kõnelevad linnapea Urmas Sukles ja Lääne praost Tiit Salumäe, laulavad lapsed ja süüdatakse ka advendiküünal. Tund varem algab toomkirikus advendikontsert.
Vabadussamba sünd
Nagu mujal Eestis, sooviti ka Läänemaal peale Vabadussõja lõppu jäädvustada riigi iseseisvuse eest langenute mälestust.
Haapsalu Kaunistamise Seltsi algatusel otsustati 1922. aastal rajada Vabadussõjas langenud Läänemaa sõjameestele mälestussammas Haapsalu turuplatsile, tänase nimetusega Haapsalu Lossiplatsile.
1923 aasta 20. jaanuaril Haapsalus toimunud koosolekul moodustati maakondlik mälestussamba ehitamise komisjon, kuhu kuulusid dr Hans Alver, kunstnik Roman Haavamägi, Peeter Reikmann, Hugo Valma ja Davidoff, kelle otsusel kuulutati välja Vabadussõja mälestussamba kavandi võistlus.
Konkurssil osalesid tuntud kujurid – Jaan Koort, Voldemar Mellik ja Anton Starkopf, samuti Haapsalu mees Roman Haavamägi. Võitjaks osutus Voldemar Melliku kavand, temalt telliti töö ja mälestussamba ehitus.
Samba autor, kujur Voldemar Mellik sündis 11. mail 1887 Ida-Virumaal, Lüganuse vallas Purtse külas ja suri 24. novembril 1949 Tallinnas. Ta on teinud mitmeid monumente ja Vabadussõja mälestussambaid: 1921 – Narva; 1923 – Lüganuse; 1924 – Vaivara, Põltsamaa ja Haapsalu;
1925 – Äksi; 1926 – Kursi ja Rõuge; 1927 – Alatskivi; 1928 – Otepää ja Järva-Peetri; 1929 – Järva-Madise ja Järva -Jaani; ning 1930 – Rannu mälestussammas. Õnneks on enamus tema sambaid taastatud ja see annab ka võimaluse imetletada ennesõjaaegse monumentalkunsti näiteid.
Voldemar Melliku lemmikmaterjal oli pronks ja graniit ning Saaremaa dolomiit. Tema sammastele on omased omalaadne lähenemisviis ja paikkonna iseärasuste arvestamine ja ükski sammas ei korda teist.
Sambale pani nurgakivi siseminister Theodor Rõuk 29. juunil 1924 ja Haapsalu Vabadussõja mälestussamba pidulik avamine toimus
9. novembril 1924. Avamisel osalesid Haapsalu Kaunistamise Seltsi esimees dr Hans Alver, siseminister Theodor Rõuk, kes oli 1918 aastal Kaitseliidu Lääne maleva esimene pealik, välisminister Karl Robert Pusta, sõjaministeeriumi esindaja kolonel Aleksander Simon, linnapea Leopold Grönberg ja maavanem Aleksander Saar. Lisaks hulgaliselt aukülalisi ning linna- ja maakonna rahvast.
Vaimuliku talituse pidasid EELK õpetaja Artur Soomre ja EAÕK metropoliit Aleksander.
Mälestussammas oli 6,1 m kõrge ja kaalus 58,4 tonni. valmistati see dolomiitlubjakivi, mis toodi hobustega Ungru kivimurrust. Vabadussamba hinnaks kujunes 746.000 marka, mis vabatahtliku korjandusega kokku loodeti koguda. Raha kokkusaamine polnud kerge, seda näitavad mitmed Voldemar Mellikule saadetud kirjad, kus paluti ajapikendust raha lõplikuks tasumiseks.
Haapsalu Kaunistamise Selts jätkas ka järgnevatel aastal tööd Vabadussõjas langenute mälestuse jäädvustamiseks. Selle tulemuseks oli seltsi poolt välja antud Vabadussõjas langenud läänlaste album piltide ning elulugudega. Mälestusalbumi hinnaks oli algselt 250. – marka ja ilupaberil 325. – marka. 1928. aastal alandati albumi hinda seoses väikese läbimüügiga. Vahepealsetel aastatel täiendati albumit puuduvate nimede ja andmetega.
Enne II maailmasõda oli Eestis ligemale 170 Vabadussõja mälestusmärki, st. mälestussammast ja mälestustahvlit. Haapsalu ja Läänemaa mälestussammas oli valmimise nimistus kahekümne kuues.
Mälestussamba hävitamine
Eesti rahva kannatuste aastal 1940 – 41 õhkisid okupandid oma käsilastega mitmed Vabadussõja mälestussambad, nende seas ka Haapsalu oma. Samba õhkimise initsiaator oli tollane linna täitevkomitee esimees, punane „linnapea“ Evald Kaar.
Ööl vastu 19. juunit 1941, mil vabadussamba avamisest oli möödunud 16 aastat, 7 kuud ja 10 päeva, õhkisid okupandid Vabadussõja mälestussamba dünamiidiga, olles eelnevalt üritanud seda traktoriga aluselt alla tõmmata.
Punasõduritega piiratud turuplatsil korjati hävitatud samba tükid kokku. Teadaolevalt veeti enamus neist kaheksa veoautoga Ungru lennuväebaasi kivipurustajasse, osa aga lebas veel mõnda aega lossimüüri ääres.
Linnas levis teade samba lõhkumisest nagu kulutuli ja juba hommikul vara käisid linnaelanikud samba aset vaatamas, mis oli paksult liivaga üle puistatud. Turule oli aga saadetud rohkelt NKVD agente, kes hoolega jälgisid turulviibijaid.
Kuna päeval ei saadud meelt avaldada, oli vahel ööseti samba asemele toodud lillekimp, mis aga enamlike võimumeeste poolt kohe ära korjati. Mõni päev pärast hävitustööd tekkis samba kohale lillepeenar — sinised, tumesinised ja valged võõrasemad, mis moodustasid kokku rahvusliku trikoloori. Lillepeenra autoriks oli linnaaednik Karlos Tuulik. Haapsalu täitevkomitee esimees Evald Kaar käis aga isiklikult lilli välja kiskumas.
Jääst vabadussammas
24. veebruariks 1942 püstitasid Haapsalu linnavalitsuse teenistujad Vabadussõja mälestussamba asukohale jääst Vabadussamba. Linna ehitusosakonna tööliste poolt Haapsalu lahelt saetud jääplokid toimetati skautide ühisel jõul mälestussamba asukohale ja pandi püsti.
Ülevaate mälestussambast andis ka 28. aprilli ajaleht „Lääne Sõna“: „ Seltskonna ja linnavalitsuse algatusel püstitati turuplatsile endise samba asukohale uus sammas, mis kujunes omapäraselt ilusaks. Sammas oli tehtud jääplokkidest ning selle tipule paigutati urn. Eriti kaunis oli sammas õhtuti, millal seda valgustati elektrilampidega, mis olid monteeritud samba sisemusse. Läbi paksu jääkihi esiletulev valgus andis sambale ilme, nagu oleks see valmistatud marmorist“.
24. veebruaril 1942 tähistati linnavalituse ja Eesti Omakaitse eestvedamisel Haapsalu turuplatsil pidulikult Eesti Vabariigi aastapäeva. See Eesti monumentaalkunsti ainulaadne kunstiteos, mille autoriteks olid Haapsalu linna kodanikud, püsis külma talve tõttu üsna kaua, kuni viimaks päikese soojus ta sulatas.
Vabadussõja mälestussamba taasavamine Haapsalus
Vabadussamba taastamise projekti oli 1990. aastal muusuemi fotode ja Voldemar Melliku kavandi järgi koostanud Lääne maakonna arhitekt Tõnis Padu. Taastamise otsuse võettis Haapsalu linnavalitsus vastu 31. märtsil 1994.
Taastatava samba ehitustöö võttis ette AS Haapsalu Restauraator Tõnu Kase juhtimisel. Sõdurikuju modelleeris ja raius välja kujur Vambola Mets. Taastamine said teoks tänu linnavolikogu poolt reservfondist eraldatud rahale, samuti ka paljude eraisikute ja firmade annetusele.
Vabadussõja mälestussamba nurgakivi panid paika toonane linnavolikogu esimees Ülo Uluots ja linnapea Urmas Sukles 16. septembril 1994
Nurgakivi panekul osales ka Kaitseliidu Lääne maleva auvahtkond. Sõduri kuju paigaldati mälestussambale 5. novembril 1994
Haapsalu Vabadussõja mälestussamba pidulik taasavamine toimus 27. novembril 1994. Katte eemaldas Lääne maavanem Hannes Danilov, vaimuliku talituse viisid läbi EELK praost assessor Tiit Salumäe ja EAÕK ülempreester Emmanuel Kirss.
Auvahtkonnas oli Kaitseliidu Lääne maleva aukompanii 80 kaitseliitlasega. Väljas oliVabadussõja mälestussamba auvahtkond ja lippurid.
Lääne maleva pealik oli toona Aksel Heidemann.
Vabadussamba avanud inimeste saatused
Haapsalu Vabadussõja mälestussamba avanud dr. Hans Alver, täisnimega Hans Otto August Alver, oli Vabadussõjas arst Kuperjanovi pataljonis. ta oli Arstide koja nõukogu liige, Haapsalu linnapea 1929 – 1940 ja Haapsalu Kaunistamise Seltsi esimees 1921 – 1940
Dr. Hans Alver arreteeriti NKVD poolt 14. juunil 1941 ja hukati Sevurallagi vangilaagris 24. aprillil 1942
Aastatel 1917-1927 Lääne maavanema postil olnud Aleksander Saar, elas Taebla vallas, oli taluperemees, I ja IV Riigikogu, Rahvuskogu ja Riigivolikogu (VI RK) liige. Saar arreteeriti 27. veebruaril 1941 ja hukati 1. aprillil 1942 Kirovis.
Leopold Grönberg — Haapsalu linnapea 1922-1927, Haapsalu linna volikogu liige ja kaugsõidukapten — põgenes Rootsi ja suri Stockholmis 13. augustil 1949.
Vabadussamba avamisel osalenud siseminister ja vabadusristi kavaler Theodor Rõuk hukkus arreteerimiskatsel 21. juulil 1940 oma kodus Tallinnas.
Välisminister 1924-25, diplomaat ja vabadusristi kavaler Karl Robert Pustat kahtlustati sidemetes vabadussõjalastega ning ta vabastati 1935. aasta detsembris saadikuametist ja arreteeriti. 1936 mais mõistis kohus Pusta õigeks. Seejärel elas ta Pariisis ja oli 1939–40 sealse Eesti saatkonna nõunik. 1940 läks Ameerika Ühendriikidesse, kus tegutses ikestatud rahvaste koostöö organiseerimise alal.
1953 tuli Pusta tagasi Euroopasse, oli Eesti esindaja Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias, elades Madridis, kus suri 4. mail 1964
Vabadusristi kavaler, kolonel Aleksander Simon oli Vabadussõja ajal teeninud peastaabi reajaoskonna ülemana ja oli esimene Eesti Sõjakooli ülem. Rahuajal teenis vanema käskudetäitja ohvitserina Kaitseministri juures. Lahkus Kaitseväeteenistusest 1. septembril 1927 ja suri 25.septembril 1960 Saksamaal.
EELK õpetaja Artur Sommer (eestistatuna Soomre) viis 1924 aasta 9. novembril läbi Vabadussõja mälestussamba avamise vaimuliku talituse.
Kirikuõpetaja Artur Soomre koos poja Artur–Heitiga hukkus paadipõgenikena Läänemerel 22. septembril 1944 ja tema nimi on jäädvustatud ka septembris Haapsalu toomkirikus avatud põgenemisel hukkunud kirikuõpetajate mälestustahvli.
Heiki Magnus
Kaitseliidu Lääne maleva tegevliige, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse liige
Kasutatud kirjandus: ajalehed „Lääne Sõna“ , „Waba Maa“ ja ajalooraamat „Vana–Läänemaa ajaloo radadel II“
Vanad fotod: SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid, Eesti Ajaloomuuseum ja erakogu.
Väga vajalik ja hästi koostatud kirjutis. Aitäh!