1

Anneli Aken: Elust Euroopa ristteel, 4.

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Anneli Aken

Mõni ei õpi ka kunagi

anneli_akenOn küsitud, mida ma siin päevad läbi teen, kui just parasjagu kuskil Euroopa linnas väiksemate või suurtega ei laula või selleks teel ei ole. Sedasama, mida ma teen Eestiski suure osa igast päevast – korraldan.

Mu töövõime on rongis imelikul kombel poole suurem, oleks vaid võimalust rohkem rongiga sõita. Samas on sel oma miinus, sest Trieri linn on üks halvema rongiühendusega linnu Saksamaal ja ümberistumisega sõidud võtavad rohkem aega kui autoga. Autoreis pole mõistagi ka päris üks ühele ennustatav. Vahel kulub aega vähem, aga enamasti ikka rohkem, kui tehnilised abivahendid ette näevad. Saksa kiirteedel on peamiselt kaks sõidukiirust – kas piiramata või siis remondi tõttu piiratud 80 km/t. Vahel juhtub, et iga 10 km järel on sama pikk lõik, mis algab ja lõpeb optimistlike loosungitega „Wir bauen für Sie” (e.k me ehitame teile). Kui reedeti Strasbourg’is käin, on ummik esiteks kodulinnast välja sõites ja siis Strasbourg’i sisse sõites. Luksemburgis tehakse kiirteetöid nädalavahetusel – siis, kui mina peamiselt liigun. Korra päris alguses eksisin ümbersõidul täitsa ära ja jäin laste tundi hiljaks.

Eelmisel nädalal küsisid Luksemburgi Eesti kooli õpetajad oma tundide näitlikustamiseks mõistatusi, vanasõnu või kõnekäände sisaldavaid laule. Minul hakkas esimesena kummitama „Inimene õpib kogu elu…” Aga kas siis on meeles alati kõikide riikide teetööde ja streikide info kodus läbi lugeda? Muidugi mitte.

Ei ole ma õppinud ka ühiskondlikele kohustustele „ei” ütlema, kuigi aastakese harjutasin rohkem kodus püsimist. Eile kirjutasin hooga kaks projektitaotlust Eesti muusika kontsertide korraldamiseks Saksamaal ja Taanis ning unustasin lambalihale marinaadi teha. Eestist ostetud rukkileiva jahusegu „kõlblik kuni” kuupäev on üleülehomme, aga mul ei tule meelde kotti kapist välja võtta.

Oktoobris tuleb jälle Euroopa eestlaste koori laululaager. Selleks on muu hulgas vaja suur hulk inimesi õnnelikes kooslustes tubadesse mahutada. Mina teen nagu luulekava – lõikan osalejate nimed välja, laotan suurele köögilauale tubade joonise ning siis hakkan puslet kokku panema. Et ise või keegi teine paberist ööbijaid laiali ei puhuks, kinnitan pesupulkade või kirjaklambritega. Klapitamine võtab vahel terve päeva. Kas sellise laua äärde mahub keegi veel normaalselt sööma?

Aasta tagasi võtsin endale lisaks lastekoorile ka täiskasvanute koori projektijuhtimise kohustuse. Ega ma hästi ette ei kujutanud, kui aeganõudev on kahe nii suure, erinevates riikides elavate ja harva kohtuvate lauljate koori asjaajamine, eriti laulupeoaastal. Lastega oli lihtsam, asjalikud vanemad aitasid. Täiskasvanutega juhtus ikka nii, et kui olin kõik kokku leppinud ja infokirjades puust ette ning punaseks teinud, hakkas proovipäeval saabuma sõnumeid „kus me peame olema ja mis kell?”.

Tegelikult on nad kõik väga armsad inimesed, aga nii nagu mina ei õpi endale võetavate kohustuste hulka kontrolli all hoidma, vältima viimasel minuti asju või otsima regulaarselt tee-ehituse ja transpordi infot, on teistel raske eristada infohulgast olulist osa.

Kas ma kadestan neid, kes oskavad püsida ainult töö, isikliku ning pereelu teljel? Vist vahel harva, kui juhe päris kokku jookseb. Millegipärast tõmbab nii Eestis kui ka Euroopa südames aktiivseid inimesi kokku nagu magnetiga. Nüüd hakkasime Luksemburgi eesti naistega lauluproovi järel veel rahvatantsu ka tegema, see on üks ütlemata tõhus trenn. Juhendajagi on halbade ei-ütlejate klubist ja kõik, kes kas laulavad või tantsivad, tegelevad veel mitme asjaga. Õnnelikud pealekauba.

Olen vist tänaseks üle saanud ühest valusast õppetunnist „ära võta liiga palju ülesandeid ja jäta asju viimasele minutile”. Ma ei jõudnud laulupeoks hea sõbra rahvariidekäiseid valmis. Tikkisin lõpus igal võimalikul vabal hetkel, aga selle, mis kiirustades või Riia–Tallinna bussis tegin, võtsin öösel enne esimest proovi nuttes lahti ning leidsime laenuks ühed vanad käised. Enda võimete ülehindamise pärast oli nii paha ja piinlik, et ei suutnud lõpetamata tööd kuu aega kohvrist väljagi võtta. Nüüd olen juba ettevaatlikult edasi nokitsenud. Kas mõnest enda veast õnnestub lõpuks ka õppida?

Head õpetajate päeva!

Anneli Aken

Samu
Samu

Tubli.
Ühte asja ei saa ikka aru kuidas seal lubatakse Eesti koole siin aga keelatakse Vene koole?

wpDiscuz