0

Šaakal haarab endale eluruumi

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Tõnis Ulmi paigaldatud kaamera silma jäi šaakal mullu aprillis. Kuigi šaakal väidetakse olevat öise eluviisiga, sattus loom kaamerasse miskipärast päris valgel ajal. Foto: Tõnis Ulm

Sellal kui hundi ja ilvese asurkond on Läänemaal vähenenud, haarab mullune uustulnuk šaakal endale üha enam eluruumi.

Šaakal, kes aastat paar tagasi lõuna poolt Eestisse kolis, on nüüd Läänemaal kanda kinnitanud: teda on regulaarselt näha-kuulda Matsalu lahe põhjakaldal ja lahe lõunakaldal ta koguni pesitseb.

Kuigi šaakal on võõrliik, ei tohi teda lindpriina aasta ringi küttida. Ka värske keskkonnaagentuuri ulukiseire aruanne ütleb, et šaakaleid ei tohi lausküttida.

Lääne Elule laekus info Puise ninalt, et roostikus olla kuuldud šaakalit haukumas. Haapsalu jahiseltsi juhataja Arvo Kuslapi sõnul ei tule looma sealolek jahimeestele üllatusena.

„Puise ja Kiideva kandis on teda nähtud ja kuuldud, ka Parilas. Ridalas on ta kindlasti,” ütles Kuslap.
Peep Männil, kes on hundiuurija ja üks seirearuande koostajaid, pakkus, et tegu võib olla noorloomaga, kes endale piirkonda otsides põhja poole liigub.

„Teame, et Matsalus on neil kindlasti pesakond olnud,” ütles ta. „Neljast seni kütitud šaakalist on kolm olnud alla aastased noorloomad. See tähendab, et ta juba pesitseb Eestis, sest need on kõik kohapeal sündinud loomad.”
Eestis on šaakalit nähtud ja kütitud mujalgi, näiteks Põhja-Virumaal ja Pärnumaal. Üks šaakal on Männili teatel jäänud koguni Saaremaal rajakaamerasse.

Ometi on jahimehed šaakalite nägemise ja kohtamise teadete asjus skeptilised. Kulno Rehkalt Kasari jahiseltsist märkis, et on küll ise korra šaakalit näinud, kuid looma nägemise teadetesse suhtub kriitiliselt, sest võhik võib šaakaliks pidada näiteks karva vahetavat ja pulstunud rebast.

„Kui paljud teda ikka looduses ära tunnevad. Sellega on nagu iga kõmulise asjaga: mida rohkem räägitakse, seda rohkem on kohe neid, kes väidavad, et on näinud.”

Šaakalite lisandumisest hoolimata ei soovita keskkonnaagentuuri seirearuanne küttida neid väljaspool tavalist jahihooaega. Aruande ettepanekul võiks šaakalijaht alata 1. Oktoobril nii nagu enamiku ulukite jaht.

Männili sõnul pole praegu plaanis šaakalile lausjahti korraldada ega teda kui võõrliiki välja küttida.
„Kui tahame šaakali arvukust reguleerida, ei peaks teda küttima väljaspool normaalset küttimisperioodi,” ütles ta. „Praeguse info kohaselt ei ole põhjust teda välja küttida. Ta on siia tulnud ise, looduslikul teel, keegi teda sisse toonud ei ole.”

Šaakal, kes ise on võõrliik, konkureerib toidulaua pärast peamiselt teise võõrliigi, kährikkoeraga. Kährik on üks kahest ulukist (teine on ameerika naarits ehk mink), keda on lubatud küttida aasta ringi. „Šaakali toidubaas on isegi ilusam, kui nii võib öelda, ta püüab rohkem hiiri ja ta pole nii suur raipesööja,” sõnas Männil.

Männili sõnul on vähe riike, kus kährik ja šaakal kõrvuti elavad. „Kährikut šaakal kindlasti välja ei tõrju, aga võib-olla hoiab kährikupopulatsiooni rohkem vaos,” sõnas ta. „Üks on selge – hundialadel ta kanda ei kinnita.”
Sellal kui Lõuna-Euroopa ja Kesk-Aasia koerlane šaakal end siin põhjamaal sisse seab, on meie traditsiooniliste kiskjate ilvese ja hundi arvukus vähenenud.

Huntide pesakondadi on Eestis olnud viimasel kahel aastal 20 ringis. Mullu kütiti üle Eesti 78 hunti. Ka sel aastal tahaks keskkonnaagentuur küttimist sama arvu lähedal hoida.

Männili sõnul hunte enam Venemaalt juurde ei tule, nagu tuli varem, sest ka seal kütitakse neid nüüd usinalt. Seega on Eesti hundipopulatsiooni juurdekasv peamiselt kohalik.

Hundid maakonna piiridest oma jahiretkedel ei hooli, sestap võib üks hundikari või -pesakond ühel aastal kirja minna Läänemaal, teisel aastal jälle Harju-, Rapla- või Pärnumaal. Siiski on huntide murtud lammaste arv maakonnas vähenenud 2008. aastast, kui murti 97 lammast kuni 2012. aastani, mil huntide kontosse ei kantud ühtki murtud lammast.

2013. aastal aga murti maakonnas 32 lammast ning Kasari kandis tegutses hundi ja koera hübriidide pesakond, kellest kõiki ei õnnestunud kehva talve tõttu jälgede järgi kätte saada.

Ilvesed, kelle arv paremail aastail on ulatunud tuhande ligidale ning keda on kütitud ligi 200 looma aastas, on aga madalseisus. Üle Eesti arvatakse praegu olevat veerand tuhat ilvest, ja talvel poeginud pesakondade arv võis olla 50 ringis. Männili sõnul on ilveste arvukuse drastilises vähenemises süüdi eelkõige kehv toidubaas, teisisõnu metskitse arvukuse järsk kahanemine 2010. aastal.

Seirearuande koostajad arvavad sestap, et tänavu võiks ilvesed üldse küttimata jääda. „Las asurkond taastub kõigepealt. Arv läheb praegu tasapisi üles. Ehk on paari–kolme aasta pärast juba selline seis, et võib lasta,” sõnas Männil.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz