0

Lääne Elu 25: Läänlase tõus ja langus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Tähtpäev on meil mõlemal – kui Lääne Elu on nüüd 25 aastat ilmunud, siis mina olen Haapsalus 25 aastat elanud.

Jõudsin oma kolikoorma ja väikese pojaga Haapsallu 3. juulil 1989. Oli selline hetk, nagu on seda kirjeldanud Ernst Enno: nii vaikseks kõik on jäänud/mu ümber ja mu sees/mis oli, see on läinud/mis tuleb, alles ees/. Kõik oli tollal murranguline, nii mu isiklik elu kui ka riigi saatus. Teadsin, et Tallinnas ma enam päevagi olla ei taha, ja Haapsalu, mu ema kodulinn, kus olin veetnud oma varase lapsepõlve suved, oligi minu ainus valik.

Ly Pukspuu

Mu kolimine Haapsallu osutus võimalikuks tänu sellele, et ajalehe Läänlane (ei praegusel samanimelisel ajalehel ega portaalil ole 25 aasta taguse Läänlasega midagi pistmist) tollane peatoimetaja Ly Pukspuu mu lahkesti tööle võttis ja mulle linnaisadelt ka elamispinna välja rääkis. Niisiis kolisin Haapsallu ja hakkasin juba järgmisel hommikul innukalt tööle.

Pukspuu oli toimetusest lahkunud ja ohjad Tiit Joostile üle andnud mõni päev enne minu tulekut. Ta on öelnud, et kui ta EKP Keskkomitee Haapsalu rajoonikomitee ja Haapsalu rajooni RSN Täitevkomitee häälekandjasse Töörahva Lipp tööle määrati, oli lehe tiraaž umbes 7000. Selleks, et leht end ära majandaks, oli vaja 10 000 tellijat. Nii ta siis mõtleski, et läheb ära kohe, kui see eesmärk on saavutatud. Ei läinudki kaua, kõigest poolteist aastat, kui trükikoja poiss tuli õhtul trükkimisloale allkirja võtma ning teatas, et lehe trükiarv oli kasvanud pisut üle 13 000.

Nii palju eksemplare, kui oli Ly ajal, polnud kunagi trükitud. Tõsi, see polnud enam Töörahva Lipp, sest 1988. aasta juunis oli leht Läänlase-nimeline – sellegi asja kordaajamine oli Ly teene. Kadunud Rein Hanson ei väsinud kinnitamast, et Ly toimetamisel tehti parimat lehte, mis selles piirkonnas eales tehtud. Tõsi, ka aeg oli ju pöörane ning rahva nälg uudiste järele enneolematult suur.

Ly ei ole kunagi eitanud, et ta pole ajakirjanik ja lehetegemisest ei tea ta mitte midagi. Partei pani ta sellele ametikohale ja vastuvaidlemine oleks tähendanud teistegi võimalike töökohtade nullimist, kui just koristajaks ei tahtnud minna. Ta ei löönud aga ka üheski olukorras risti ette ning pidi alailma sekeldama küll Glavliti asjameestega, küll käima täitevkomitees vaibal. Kõigi nende seikade kirjeldamine oleks omaette artikli teema, aga nii palju võiks öelda küll, et poolteise aasta jooksul, mis ta lehte toimetas, hakkas ta suitsetama.

Olukord oli segane

Tundsin Läänlase toimetusest ja peaaegu et tervest Haapsalust ainult Margus Väljat, teised olid võõrad. Toimetuse kohvinurgas räägiti küll, et Haapsalus hakkab ilmuma üks täiesti enneolematu erakapitalil ilmuv ajaleht, aga ma ei osanud sellest midagi arvata.

Andres Ammasest olin Pöialpoisi teatriga seoses kunagi kirjutanud. Anneli Ammasega kohtusin korra, kui ta Läänlase toimetuses oma sahtleid tühjendas. Vahetasime mõned laused, millest sain aru, et uue ajalehe asutamise mõte tulenes osalt ka sellest, et osakonnatoimetaja Anneli ja peatoimetaja Ly lehetegemise põhimõtted kohe üldse ei kattunud. Oma teadmiste valguses ei osanud muud, kui õlgu kehitada.

Tagantjärele imetlen uue lehe tegijaid väga. Tol ajal ei teadnud keegi kindlalt, mida tulevik toob. Usk ja lootus muidugi olid, aga olukord oli segane. Nõukogude Liidu lõpliku lagunemiseni jäi mitu aastat. Ajalehe väljaandmine on kallis lõbu, ja millestki pidid lehetegijad ju elama, sest seda, et vastsündinud lapsuke kohe tulu tooma hakkab, oli naiivne loota. Mida ei saa aga rõhutamata jätta – Arne Veske ning Anneli ja Andres Ammas olid Eesti esimesed eralehe tegijad. Esimene Lääne Elu number ilmus kaks kuud varem kui Eesti Ekspress, mis mäletatavasti tõusis magneedina Eesti ajakirjandustaevasse. Lääne Elu tegijad hüppasid vette, pea ees, täiesti tundmatus kohas ja ujusid välja.

Algus polnud kerge. Peale eelnimetatute olid esimeste lehetegijate hulgas fotograaf Arvo Tarmula ning Aivo Paljasmaa, suurt rohkem nagu polnudki. Leht ilmus kord nädalas neljaküljelisena, millest suure osa katsid vastsündinute ja -surnute nimekirjad. See oli uus lähenemine, ei mäleta, et Töörahva Lipus või ka Läänlases sellist kommet oleks olnud.

Ühe õnn on teise õnnetus

Andres Ammas on ise hiljem tunnistanud, et saatus oli nende poolt ja juhus mängis võimaluse kätte. Mitu aastat polnud neil kuigi palju tellijaid ja trükiarvgi polnud märkimisväärne. See oli aeg, mil oli kombeks lehte aastakaupa tellida. Läänlane kuulus kirjastusele Perioodika, mis määras ka lehe järgmise aasta tellimishinnad ja Läänlasel endal ei olnud mingit sõnaõigust. Niisiis toimus 1993. aasta tellimiskampaania 1992. aasta sügisel Perioodika taktikepi all, mille tagajärjel Perioodika ise pankrotti läks.

Läänlase majandamiseks aga loodi äriühing AS Läänlane, mille esimees oli Peeter Rossar ning tegevjuht Mati Hunt. Kuna oli aeg, mil kõik hinnad katastroofiliselt tõusid, pidi Läänlane peagi tellimisraha juurde küsima. Seda tegid kõik maakonnalehed, kes enne Perioodikale kuulusid, aga neil ei olnud konkurenti. Läänlase solvunud tellijad läksid massiliselt Lääne Elusse üle.

Läänlase agoonia kestis terve 1993. aasta. Veel jaanuarikuus hõiskab leht, et tiraaž on 4445, millest tellijaid on 3660. Reklaamige meil! Tegelikult aga kolis Läänlase toimetus, kellele trükikojamajas oli kuulunud terve korrus, nüüd kokku ühte suurde ruumi, sest toimetus ei jaksanud endise pinna eest renti maksta. Ka kaks Läänlase kandvat tala, Margus Välja ja Lehte Ilves, olid juba lahkunud – üks Rahva Häälde, teine Lääne Elusse.

Peatoimetaja Tiit Joost on viimast korda lehe impressumis nimetatud 23. jaanuaril. Mäletan hästi seda hetke, kui ta võttis nagist oma mantli, ütles, et tema rohkem ei jaksa, ja läks lihtsalt ära. 9. veebruarist kannab vastutava toimetaja tiitlit Sven Saun. Ene Pajulat nimetatakse impressumis viimati 9. märtsil, siis sai ka tema mõõt täis.

Tegelikult olin Läänlase patrioot, aga nüüd ei läinud minu lehetegemise põhimõtted enam uue vastutava toimetaja omaga kokku. Olin vana kooli ajakirjanik ja mulle ei meeldinud ka see, kuidas Lääne Elu tehti. Vabandus võib kõlada vägagi hapude viinamarjade moodi, sest Lääne Elu ei tahtnud mind ka. Mingil ajal sel sajandil meie seisukohad siiski lähenesid ja hakkasin sinna kirjutama. Nüüd kõlban vahel juba ka korrektori asendajaks.

Agoonia

Läänlast jäid Sven Sauna kõrval tegema vaid Astra Jürvetson ja Enn Kerge. 8. juulil asub peatoimetaja ametisse kauaaegne Edasi (praegu Postimees) ajakirjanik, Haapsalu päritolu Guido-Roland Raudver, kes suudab isegi uue toimetuse komplekteerida: Astra Jürvetsoni ja Enn Kerge kõrval asuvad tööle Piret Treumann ja Tiina Brock, kelle vahetab oktoobris välja Katrin Põldsepp, kujundajana töötab Marge Linamäe, peatoimetaja asetäitjana asub tööle Urmas Rahuvarm. Vankumatult püsib oma postil fotograaf Mihhail Naumov. Siiski on liiga hilja. 13. novembrist tuleb lehetegemises kahenädalane paus. 27. novembril ilmub leht uuesti lubadusega ilmuda edaspidi 8küljelise nädalalehena. Impressumist kaob Guido-Roland Raudveri nimi. 4. detsembri lehes antakse teada, et lehe saatust arutas Haapsalu linnavolikogu.

AS Läänlase esindajad Peeter Rossar ja ärijuht Mati Hunt taotlesid lehele aasta lõpuni 41 000 krooni dotatsiooni. Volikogu hääletas palve maha, miks nad polekski pidanud, kui teine leht kõrval sai ise hakkama. Läänlane ilmus veel 11. ja 24. detsembril. Viimases lehenumbris sooviti lugejatele head uut aastat ega mainitud lehe tuleviku kohta enam midagi. Lääne Elu oli lõplikult peale jäänud.

Ene Pajula, ajakirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz