Metsküla kool — ühtaegu vanamoodne ja moodne

Metsküla algkool. Foto: Arvo Tarmula

„Vaikus,” ütleb Lääne Elu fotograaf Arvo Tarmula autost välja ronides, ringutab, kuulatab ja tähendab seejärel: „Päris vaikus ei ole ka. Lind laulab. Ei tea, kas mõni hing siin kuskil elab ka?”

Oleme jõudnud Metsküla algkooli ette. On maikuu teisipäev. Kell on veerand üksteist.

Maja nagu Bullerbys

Pisike Rootsi punane viie pisikeste ruutudega aknaga koolimaja on uppunud õitsvaisse sirelipõõsastesse ja vahtrapuudesse, maja juurde — välisukse kõrval on luud — viib kiviaiaga ääristatud tee. Nagu Bullerby. Aga ei, Metsküla.

Astume sisse. Ikka vaikus. Kojas seisab poisike ja teretab. Uurin, kas on tund või vahetund. „Tund,” ütleb poisike. „Varsti hakkab vahetund.”

Pärin, miks siis poisikene tunnis ei ole. Et kas on ehk saadetud välja või midagi, aga ei ole välja saadetud. Hoopis vaba tund on. Tervel 3. klassil.

Poisikene — Joosep — on üks kolmandik 3. klassist. Teine kolmandik — Silver — lehitseb tehnikaajakirja. Kolmas kolmandik — Samuel — õpib loodusõpetust. Üldse käib Metsküla koolis kaksteist last.

Köögist kostab kobinat ja tuleb söögilõhna nagu köögist ikka. Ronime kitsast puutrepist üles teisele korrusele, kiikame õpetajate tuppa — tühi — ja paotame kõrvalust.

Hiirvaikuses peetakse seal inglise keele tundi. Neli last nohistab kirjutada, koolijuhataja Pille Kaisel istub laua taga.

Teise kõrvalukse taga väänab punastes pükstes poisike — Chris — tahvli ees üht keerulisemat sorti vene keele sõna. „Ja delaju. Tõ delaješ…”

„Ongi terve sõna pööratud,” ütleb õpetaja Mare Ots lõpuks. „Nüüd palun need viisakusväljendid!”

Poisike toob kuuldavale terve hulga viisakussõnu.

„Suurepärane! Missugune hääldus!” kiidab õpetaja. „Kui viisakussõnad on selged, saab Venemaal ikka hakkama.”

Paneme ukse kinni, ronime uuesti puutrepist alla ja kiikame kööki. „Oi ei, nii kiire on, et tahaks kohe omaette olla,” öeldakse sealt.

Söögivahetund on tulemas, kokatädi Ene Ploom valab kausitäiele värskele salatile — tomat ja porru ja… — soru hapukoort ja sipsutab soola.

Söögitoas on lauad juba kaetud. Kolme õpetajaga kokku 15 taldrikut. Lõunaks on kalapikkpoiss. „Hakkliha ja kala ka sees, hakkliha, jah, ka, siis söövad paremini,” ütleb Ene.

Kui on praepäev, siis on magusaks puuviljad. Juurviljad on iga päev, kapsas ja porgand ja kaalikas. „Saavad näksida,” ütleb kokatädi Ene. Joogiks on piim. Juuakse hea meelega.

Söögitoa vastas peab õpetaja Astrid Nikkel 2. klassiga eesti keele tundi. Klassis on neli last, käsil on kordamine — lauseliigid ja lauselõpumärgid. Paistab selge olevat küll.

Metsküla algkool

• Metsküla algkool on Läänemaa väikseim. Haridust on lapsed Metskülas saanud juba enam kui 150 aastat. Külakool avati 1852. aastal.
• Alguses käisid koolis vaid poisslapsed, hiljem hakati ka tüdrukuid juurde võtma. Praeguses hoones tegutseb kool 1885. aastast.
• 1979. aastal, väikekoolide sulgemise ajal, pandi Metsküla kool kinni. Kümne aasta pärast, 1989. aastal, avas see taas uksed. Koolis õppis neli last ja koolijuhataja oli Ann Polma.
• 2002. aastast juhib kooli Pille Kaisel.
• Et tegemist on ainukese Matsalu rahvuspargi territooriumil paikneva kooliga, on õpetuse jagamine tihedasti seotud just looduse tundmaõppimisega. Ka koolihoone ise tundub olevat loodushoidlik — vundamendi all talvitub igal aastal kümnete kaupa nastikuid.

Täismahus artiklit saab lugeda laupäevasest, 6, juuni Lääne Elu paberlehest.