Ene Pajula: Ela nii kaua, kui ise tahad

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Eesmärk pikendab meie elu. Vastavalt sellele võime pöörata oma elus täiesti uue lehekülje, otsida endale mingi täiesti teistsuguse tegevuse või õppida midagi, millega pole kokku puutunud, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula.

Ene Pajula oma eelmise raamatu esitlusel Haapsalu raamatukogus 7. detsembril 2011. Foto: Arvo Tarmula
Ene Pajula oma eelmise raamatu esitlusel Haapsalu raamatukogus 7. detsembril 2011. Foto: Arvo Tarmula

Ela nii kaua, kui ise tahad — soovitan kõigile oma tuttavatele sünnipäevalastele. Mulle meeldib see soovitus. Kui hästi järele mõelda, võiks see olla üleskutse ka eutanaasiale, aga ma ei kutsu sellega kedagi üles enesetapule. Mina mõtlen sellega pikka, toimekat ja avastusrikast elu. Elu on elamisväärne, kui saad olla vajalik ja teha seda, mida teha meeldib, sealhulgas tööd, mille eest makstakse palka.

Viimasel ajal on olnud palju juttu pensioniea nihutamisest vanemasse ikka ja hirmudest, mida see inimestele kaasa toob. Väidetavalt peljatakse kohustust kauem töötada. Ma ei usu seda. Ma lihtsalt ei usu, et neid, kes tahaksid aegsasti tegevusetult koju jääda, oleks väga palju. Pealegi on inimesed sotsiaalsed olendid, kes tahavad kuskile kuuluda. Kui neil just tõsiseid terviseprobleeme pole, jäävad nad töölt ära sellepärast, et on selleks sunnitud.

Ma tean, millest räägin. Kui ma kaks aastat enne pensioniea kukkumist tööta jäin, tekkis mul tõsine tunne, et personalitöötajate arvutid olid programmeeritud nii, et need kustutasid 55+ (ma pole kindel, et nooremategi) vanuses tööle kandideerijate avaldused automaatselt ära. Kuigi, vähemalt enda meelest, olin oma professionaalsete oskuste ja võimete tipus, vanamoodsalt kohusetundlik ja valmis rügama väikese raha eest.

Üks tingimus mul siiski oli, töö pidi mulle meeldima. Paraku ei vajanud mulle meeldivale tööle mind mitte keegi.

Pensioniea nihutamisega leppimine ei olene mitte töötajaist, vaid üldisest suhtumisest. Märtsi alguses kuulsin ühes televisioonisaates kolmekümneaastase inimese suust: milleks meile nii muldvana peaminister kui Siim Kallas? Viimane on muide kõigest 65aastane. Üks noore mehe argumente oli: Kallas võib töötada veel 20 aastat, ja mida mina sel ajal teen? Lihtsalt ootan, käed rüpes, kõik see aeg koha vabanemist!

Vaevalt teda rõõmustab, et uus peaminister on 34, sest nüüd tuleb koha vabanemist oodata võib–olla 50 aastat.

Kardan, et see on meie tööandjate tüüpiline mõtteviis, kes nad eelistavad nooremaid kas siis selle pärast, et nad usuvad, justkui jaksaksid rohkem, või ka hirmust selle ees, et vanemad inimesed on neist targemad. Kuni seda mõtteviisi ei murta, ei muutu mitte midagi ja väärtuslik tööjõupotentsiaal jääb kasutamata.

Õigupoolest on mõtteviisi muutus hädavajalik, sest eluiga on viimase paarikümne aasta jooksul järsult kasvanud. Meditsiin areneb, diagnoosimisvõimalused paranevad, ravimid muutuvad tõhusamaks. 85. sünnipäeva tähistamine saab järjest tavalisemaks ja kui uskuda Vikerraadio igahommikusi sünnipäevaõnnitlusi, elab järjest rohkem inimesi ka 100aastaseks.

Mis ei tähenda, et 60+ inimesed peaksid 40 aastat lihtsalt surma ootama, vaid võiksid ja saaksid endale ise rakendust leida. Pole mõtet raisata oma järelejäänud aastaid kurvastamisele ja norutamisele. Kahtlemata on eluaegse palgatöölisena selles eas raske ettevõtjaks hakata, kuigi leidub neidki, kes seda suudavad.

Tähtis on, et oleks eesmärk, oleks midagi, milleni tahame jõuda, ükskõik kui vanad me ka poleks. Surnud oleme siis, kui arst on andnud välja sellekohase tunnistuse.

Eesmärgid võivad olla erinevad. Meenutan meie oma kirjanikku Juhan Paju, kel 1983. aastal diagnoositi raske verehaigus. Siis öeldi, et tal on jäänud elada kõige rohkem kolm aastat. Aga ta suri 2003. aastal, seega pidas ta vastu mitmeid kordi kauem.

„Lootusetute haiguste hulka kuulub ka parandamatu optimism,” ütles ta. „Ma ei saa surra, kuni mul mõne raamatu kirjutamine pooleli on.”

Juhan Paju esimene romaan ilmus 1990. aastal ja siis tuli neid kui paisu tagant, igal aastal üks ja mõnel ka mitu. Ta töötas sõna otseses mõttes viimse hingetõmbeni. Surm sulges ta silmad alles siis, kui punkt oli pandud viimasele, kolmeteistkümnendale romaanile.

Teiseks näiteks paljudest võiks tuua muheda teletaadi Hardi Tiiduse, keda mäletavad paljud kui Vana Hõbedat. Hardi sai teist korda isaks, kui oli 63aastane. Ta oli sõjas käinud mees ega paistnud ka muidu silma eriliselt tervislike eluviiside poolest. Aga ta otsustas elada kaasa oma tütre kasvamisele ning olla talle toeks vähemalt keskkooli lõpuni. Ta sai sellega hakkama, kuigi ta tervis ei olnud enam ammu kiita ning viimased eluaastad olid päris vaevalised. Temagi ei katkestanud töötamist, ta oli suurepärane tõlkija ning on eestindanud mitmeid maailmakirjanduse koorekihti kuuluvaid raamatuid.

Eesmärk pikendab meie elu. Vastavalt sellele võime pöörata oma elus täiesti uue lehekülje, otsida endale mingi täiesti teistsuguse tegevuse või õppida midagi sellist, millega pole varasemas elus kokkupuuteid olnud. Õppida ei ole mitte kunagi liiga hilja. Tänapäeval ei ole üheski koolis ülemist vanusepiiri.

Haapsalu kutsehariduskeskuses võib õppida nii mõndagi, mis võiks tulevikus leivakõrvase lauale tuua. Vaimu virge hoidmise mõttes on kasulik õppida keeli, näiteks Haapsalu rahvaülikoolis. Ja loomulikult ei ole midagi üle loomingulise eneseväljenduse. Haapsalu kunstikooli keraamikaringis käib eakaid inimesi ning sotsiaalmaja kunstiringis joonistab ja maalib kümmekond daami vanuses 70–80+ iginoore Vaike Õlekõrre juhendusel.

Viimati puutusid nad kunstiga kokku kuuendas klassis. Kes ütleb, et seegi tegevus ei võiks lõppeda vabakutselise kunstniku staatusega. Selles poleks midagi imelikku — alles see oli, kui Heljulaine Sarnet Zauram tähistas oma 90. sünnipäeva väärika näitusega Tartu kunstimuuseumis. Tema tööd seal olid värskelt valminud, see polnud mingi retrospektiiv.

Viimasel ajal on palju juttu olnud ka soolisest ahistamisest. Naiste palk on väiksem kui meestel, neid on meestest vähem poliitikute ja firmajuhtide hulgas. Ka valimistel annavad nad oma hääle pigem meesterahvale.

Kas toimub sama ka eakatega? Kas me ise oleme need, kes ei usalda üle 50aastaseid mis iganes ametikohale, sest nad on liiga vanad? Kui nad just ei kandideeri riietehoidjaks mõnda garderoobi.

Ene Pajula, ajakirjanik

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments