Eve Pärnpuu — Kuidas viie aastaga 60 kilo alla võtta

Lihula naine Eve Pärnpuu (45) on viie aastaga alla võtnud 60 kilo. Seda, kui palju ta kaalus varem ja kui palju nüüd, Eve ei ütle. Miinus kuuskümmend, seda küll — see ongi ta kaal.

Viis aastat tagasi kandis Eve mitme X–iga riideid. „Kõige suuremad olid number 58 ja neli X–i — XXXXL,” ütleb Eve.

Praegu on tema riidekapis rõivad number X ja XS.

Ega ta sellega ole isegi harjunud — poes kipub Eve ikka suuremate suuruste poole ja saadab kataloogist tellitud rõivaid aeg–ajalt tagasi, sest need on talle liiga suured.

„Ma saan ju mõistusega aru, et ma olen pisike, aga kuidagi nagu ei jõua kohale,” sõnab ta.

Ja nüüd — lõpuks — kannab ta minit — noorena ei kandnud, siis ei kantudki, aga nüüd, 45aastaselt kannab!

Selleks, et nii palju alla võtta, peab krõps ära käima, ütleb ta ise. Temal käis krõps viie aasta eest. Tekkisid terviseprobleemid, ja kaaluprobleem oli olnud nagunii pikka aega.

Paks laps ta ei olnud, aga kilod hakkasid kogunema, kui Eve ise jäi lapseootele.

Esimese lapsega tuli kaalu juurde 30 kilo, ja ega see tagasi maha läinud. Järgmiste lastega lisandus veel teist sama palju. Riidenumbrid läksid suuremaks ja tervis halvemaks.

Tollal neljakümnese naise vererõhk kippus kõrgeks, nii 200 kanti, liigesed hakkasid tunda andma, ligi hiilis reflukstõbi.

Tuli hakata võtma vererõhutablette teadmisega, et seda tuleb teha elu lõpuni. Eve ei saanud enam olla doonor. „Siis olin ma küll kurb,” meenutab ta.

Praegu on Eve täiesti tabletivaba, ja sellest on tal hea meel.

Alguses olid tabletid

Viis aastat tagasi ütles Eve tollane perearst Triinu–Mari Ots, et kirjutagu Eve üles, mis ajal ja mida ta sööb.

„Siis kaalusime. Kahe nädala pärast läksin tagasi arsti juurde,” meenutab Eve.

Arst uuris ja puuris, kirjutas tabletid, mis pidid aitama dieeti pidada, ja aitasid ka.

„Tabletid olid stardipauk,” sõnab Eve.

Siis hakkas tasapisi juuri ajama mõte kepikõndi teha.

Kui juba uus perearst Külli Raudsik ütles, et kuule, proovi kepikõndi, oli asi selge.

Eve mäletab selgesti päeva, mil ta käis esimest korda kepikõndi tegemas.

Oli talvine aeg, käik ise lühike — nii pool tundi. Kõnnilt koju tagasi jõudes oli naine õnnelik, lausa eufoorias.

„Mõtlesin, et sellele, kes kepikõnni välja mõtles, tuleks anda Nobeli preemia,” ütleb Eve.

Alates sellest korrast pole Eve vahele jätnud ühtegi päeva. Olgu õues 25 kraadi pakast, 30 kraadi sooja, valagu vihma, tuisaku või tormaku — oma kepikõnniringi teeb Eve ikkagi ära.

„Ei ole halba ilma. On valed riided,” sõnab ta.

Kui on pakane, on abi soojast pesust, mitmest paarist sokkidest ja korralikest saabastest.

Vihmaga mähkub Eve keepi. „Kuigi ma olen mitu korda aluspesuni läbimärg olnud ka tagasi jõudes,” sõnab Eve.

Eve ütleb järjepidevuse olevat iseloomuvea — ta on nii jäärapäine, et lihtsalt ei jäta ühtegi päeva vahele.
Kui ta ei viitsiks, siis hakkaks kripeldama. Käib ära ja kõik. Süda on siis rahul.

Kui on vaja kuhugi ära sõita, siis teeb Eve oma päevakilomeetrid täis enne sõitu või pärast, tagantjärele.

„No ja kui ma just haige olen, sinisel lehel, siis ma muidugi ei käi,” täpsustab ta.

Uurin, kui raske see ikkagi on, iga päev võtta kepid ja minna. Selle järgi, kuidas Eve seda on kirjeldanud, tundub väga lihtne, aga ega vist ole.

„Loomulikult on raske. On päevi, mil ei viitsi minna, aga see tunne, mis on pärast, on nii mõnus,” ütleb Eve.

Esialgu polnud käigud pikemad kui kaks–kolm kilomeetrit, sest rohkem ei jaksanud.

Nüüd käib Eve päevas 15–16 kilomeetrit, kui ilm lubab, siis rohkem ka, ja rulluisutab.

Seda, mitu kilomeetrit ta on aastate jooksul kokku maha käinud–rullinud, ei ole ta kokku lugenud. Ühed kepid on ära kulutatud ja ühed rulluisud, st rattad, sõitis Eve läinud suvega ribadeks.

Siis tuli hommikusöök

Otse loomulikult ei aita 60 kilo mahavõtmiseks pelgalt kepikõnnist. Oma toitumisharjumusi muutis Eve kõvasti.

„Ma olin 30 aastat valesti söönud,” tunnistab Eve.

Palun tal võrrelda oma söömist enne suurt muutust ja pärast.

„Hommikusööki ei söönud ma üldse,” meenutab Eve.

Eve hommikusöök oli aastakümneid kell üks–kaks päeval.

Muul ajal sõi Eve vahetpidamata kõike, mida vähegi tahtis, ja hästi palju, nagu ta ise ütleb.

Last oodates öeldi ikka, et tuleb kahe eest süüa, ja Eve sõi kahe eest.

„Mõnikord sai öösel leiba ja muna praetud. Nii hea oli,” meenutab ta.

Juba siis katsus Eve lisanduvate kilodega midagi ette võtta, käis kaalujälgijate rühmas ja tegi läbi Herbalife’i kuuri — sõi värvilisi tablette, jõi imekokteili ja võttis kuu ajaga kümme kilo maha.

Aga nii nagu kilod läksid, nad ka tulid. Nüüd arvab Eve, et hästi kiiresti maha võtta ei ole hea — mida rutem maha võtad, seda rutem tuleb tagasi.

„Minu meelest on palju raskem istuda diivani peal ja tabletti võtta. Või siis punkte lugeda. Kaalujälgijate juures loeti punkte. Liikumine on ikka põhiline. Palju lihtsam on maha saada,” ütleb Eve Herbalife’i ja kaalujälgijate kohta.

Tema tollal veel ei liikunud.

Eve abikaasa Raul meenutab, et eks sest Herbalife’ist olnud see kasu, et Eve jäi lapseootele ja perre sündis poeg, pesamuna.

Kilosid tuli muidugi jälle juurde. Eks andnud kokaametki oma osa — Eve on üle 20 aasta kokk olnud: katsu sa kogu aeg toidu keskel olles alla võtta. See on topeltraske.

„Sööd päev otsa, näksid. Pole aega arvet pidada,” ütleb ta.

Nüüd on Eve oma toitumist täiesti muutnud. Nüüd sööb ta teadlikult. Ja talle meeldib hommikuti süüa. Just hommikusöök on põhitoidukord.

„Nüüd söön ma hommikuti väga tugevasti: müslit, jogurtit, mida iganes,” sõnab ta.

Eve lemmikud on puuviljad, eriti õunad. Mullu oli hea õuna–aasta, nii et Eve võis süüa suisa mitu kilo õunu päevas.
Esialgu ei tahtnud organism kuidagi hommikuse toidukorraga harjuda. Kui ikka aastakümneid pole hommikust söödud, siis on kaunis raske seda hakata tegema.

„Aga harjusin ära,” sõnab Eve.

Kaloreid Eve ei arvuta ja nn toidupunkte ei loe, aga peab toidupäevikut — kirjutab üles, mida ta iga päev sõi.
18. veebruari hommikul näiteks sõi Eve praetud ube, torti, makarone kanaliha ja juustuga, toorest porgandit ja õuna.

19. veebruari hommikul sõi Eve praetud ube, suitsukala ja müslit ning jõi kohvi, enne lõunat natuke keedetud peeti, kaks toorest porgandit, lõuna ajal kommi (Eve töötab koolis ja lapsed pakkusid) ja õuna.

„Nüüd ma joon juba kolmandat latte’t,” sõnab ta. See on siis õhtusöök.

Latte on ilma suhkruta. Peale vähese suhkru tarvitab Eve üsna vähe ka võid ja margariini. Pärast kella kuut õhtul Eve enam ei söö: ainult kohv ja puuviljad.

Kartuliga on nii, et kui Eve sööb kartulit, siis sööb ta ainult kartulit, mitte kartulit, liha ja sousti. Väga meeldib talle toorsalatit süüa.

Kui on näiteks juubelile minek, siis sööb Eve hommikuti vähem ja rohkem juubelil.

„Ebaviisakas oleks ju mitte midagi süüa,” sõnab ta.

Mingeid imedieete, millest on internet pungil, ei ole Eve pidanud, ega ole ta ka kellegi käest nõu küsinud.

Need ajad, mil külmikus oli eraldi toit emale ja isale–lastele, on läbi. Sealiha Eve sisse ei aja, aga sööb kõike — mõistlikkuse piires tunde järgi.

Kokkuvõttes kallis lõbu

Uurin, kas viimaste aastate jooksul on olnud tagasilööke.

„Tagasilöök oli 25 kilo peal. Siis mängis viis kilo edasi–tagasi,” tunnistab Eve.

Ei saa ütelda, et Eve end liiga sageli kaaluks. Nii nagu ta ei kavatse enam kunagi kokaametisse hakata, ei meeldi talle ennast ka kaaluda.

Vahepeal tunneb riietest kah ära, et on natuke midagi juures, siis mõne aja pärast jälle ei ole, on jälle hea olla, ütleb ta.

Riietega on üldse üks omamoodi trikk. Eve meenutab, kuidas ta kord end kaaludes tundis suisa nördimust, et on jälle alla võtnud.

„See oli üsna ehmatav reaktsioon,” meenutab ta.

Aga ei ehmatanud ta üldse sellepärast, et ta juba kuidagi liiga kõhn oleks. Ei ole.

60 kilo allavõtmine on üsna kulukas isegi siis, kui kallites spordisaalides käimise asemel teha kepikõndi, mis ei maksa suurt midagi.

60 kilo allavõtmine tähendab terve garderoobi järkjärgulist väljavahetamist.

Ei ole ju nii, et enne miinus kuutkümmet ja pärast miinus kuutkümmet. Vahepealsed ajad tuleb ka üle elada. Uued riided on kallis lõbu.

Õnneks on Evel kaks tütart, kellega ta saab vahetada ja kombineerida, kuigi praegu on Eve tütardest juba pisem.

Teine paha asi, mis käib kaalukaotusega kaasas, on see, et hakkab külm.

„Kui olin suur ja paks inimene, siis oli mul kogu aeg palav, hõlmad laiali. Nüüd on mul kogu aeg külm,” sõnab Eve.

Sellepärast pole tal ka 30–kraadises suvekuumuses probleemi trenni teha — hea soe.

„Ma olen nii soojalembene, et ma võiks Aafrikasse elama minna,” ütleb Eve.

Sõprade–sugulaste ringis on kaalukaotus tekitanud nii rõõmu, hämmeldust kui ka segadust.

Eve on saanud hästi palju kiita ja kallistada. Mõnes mõttes tundub Eve olevat nagu uus inimene ja see on tekitanud nii mõnegi naljaka seiga.

Näiteks jõulupeol ei tundnud mehe töökaaslased kõvasti alla võtnud Evet ära, ei võtnud teregi vastu. Vaatasid, et võõras inimene.

Pärast sugulase juubelil käimist kuulis Eve järelkaja: külaliste ringis olla räägitud, et Pärnpuu Raulil (Eve abikaasa) olla uus naine. Siis tuli tükk aega seletada, et naine on ikka sama, ainult et kõhnem.

On olnud ka negatiivset. Lihula on väike koht. On kuuldud räägitavat, et Pärnpuu Eve käis rasvaimul. Et Pärnpuu Eve ei söö muud kui õunu, ainult õuntest elabki.

Küsin, mis Raul kaalukaotuse kohta arvab.

„Hull naine,” hõikab Raul teisest toast vahele.

„Teeb komplimente ja ütleb iga päev, et armastab mind. Nüüd ta jõuab mind sülle ka võtta,” ütleb Eve.

Et Lihulas ei ole terviserada ega kergliiklusteed, ütleb Eve end riskivat päevast päeva lausa eluga, sest mitte iga autojuht ei arvesta teepervel kõndijaga.

Nii mõnigi autojuht peab teepervel kepikõndijat suisa vaenlaseks, nagu kõnniks too seal puhtalt sellepärast, et autojuhti hingepõhjani solvata.

„Mõni kohe nagu rammikski, ajakski alla,” ütleb Eve.

Ja tegu pole kaugeltki suure maanteega, vaid pisemat sorti teega Lihulast Penijõele. Selle tee on Eve valinud sellepärast, et seal on väga ilus loodus.

Uurin, kas Evel on plaan veel alla võtta, kuigi Eve tundub nii pisike, et suurt pisemaks enam minna ei saa.

Eve ütleb, et tahaks säilitada seda kaalu, mis on.

„Ei saa päris hulluks ka ära minna,” sõnab ta.

Eve käest on kaaluvähendamise asjus nõu küsitud ja ta on andnud ka, aga mingi imenõu see ei ole — tahtejõudu peab olema. Krõps peab ära käima: „Lähed ja hakkad liikuma. Kas või 200 grammi läheb alla, see on kah asi.

Aga kui ma ütlen, et mine, liigu õues, ja inimene hakkab otsima vabandusi, siis ei ole ta ilmselgelt valmis. Vastu tahtmist ei saa kuskile minna.”

Fotod: Katrin Pärnpuu