Ma olen eestlane. Nagu sina, sina ja ka sina seal. Aga mida tähendab olla eestlane?
Tähendab see ainult märget dokumendis, keelt, mida räägime, maad millel elame. Ei. Minu jaoks tähendab see midagi enamat.
See on tunne, mida igaüks meist endas kannab. See tunne sai alguse 96. aastat tagasi 24. veebruaril, kui kuulutati esimest korda välja Eesti Vabariik.
Sellele järgnes palju koledaid sündmusi, kuid see tunne ei jätnud meid kunagi, vaid hoopis innustas, meid võitlema oma vabaduse eest.
See on tunne, mis tekib kui meie sportlastele riputatakse kaela kullane medal või kui meie omakandimehed ripuvad Pariisi moelava kohal. See on tunne, millest osasaamiseks nii paljud pürgivad tantsu- ja laulupeole.
Sellel tundel ei ole nime.
Me kõik teame, et eestlaste väljaränne on aastatega kasvanud. Väga palju keskendutakse väljarändele ning vähesed mõtlevad nendele, kes tagasi tulevad. Ja eks nad selle tunde pärast tulevadki.
Kas teie oskaksite öelda, kus olete viie, kümne, viieteist aasta pärast? Mina mõtlen. Kuid kui olete üks nendest inimestest, kes otsustab Eesti tolmu jalgelt pühkida, siis tuletage meelde seda tunnet. Ja uskuge mind, see toob teid taas koju.
Palju õnne Eesti!
Kestku see tunne meis igavesti!
Haapsalu põhikooli 8. b klassi õpilase Kristiina Kisleri kooli kõnevõistlusel esiletõstetud ja Eesti Vabariigi aastapäeval Haapsalu toomkirikus ette kantud kõne.
Kui kõik 8. klassi lapsed nii mõtlevad ,siis on veel lootust !
ilus 🙂