Marcus Hellner lausa lendab suuskadel finišijoone poole, Rootsi lipp paremas käes tuules lehvimas. Rootsi kuningas Karl XVI Gustav koos kuninganna Silviaga tribüünil seda vaatepilti nautimas.
Kuningapaarist veidi eemal jälgib rootslaste triumfi Sotši olümpiamängude isa Vladimir Putin, huuled kitsa triibuna kokku surutud. Tema kõrval seisab samuti saatja, peaminister Dmitri Medvedjev.
Peeter Suure kaotus
Seda pilti jälgides läheb mõte vägisi rändama enam kui 300 aasta tagusesse aega. Siis oli suur vastasseis Põhjasõja ajal Rootsi ja Venemaa ehk kuningas Karl XII ja tsaar Peeter I vahel. Narva lahingus lõi Rootsi Venemaad nagu nüüd meeste murdmaasuusatamise teatesõiduski. Hiljem, Poltaava all, võttis Peeter Suur revanši.
Suusarajal tuleb Venemaal seda võimalust veel oodata, Sotši mängudel saab see ehk tõeks lõpualal, meeste suusamaratonis.
Teatesõidu võit näitab riigi tugevust ja praegu on suusatroonil rootslased. Isegi viimaste aegade suurtel valitsejatel norralastel põlved nõtkuvad.
Eesti suusatajad, tegelikult kogu talisport tervikuna oleks Sotši mängudel nagu reanimatsioonipalatisse sattunud.
Teatesõit ilmutas aga mingeid elumärke. Suudavad ka meie mehed sõita ja nii mõnegi koondise selja taha jätta. Tasuks kümnes koht.
Soomlastele on suusatamine kaugelt suurema tähendusega kui lihtsalt sportlik meelelahutus. Isegi möödunud sajandi suurkirjanik Väinö Linna ei pääse oma panoraamromaanis „Siin Põhjatähe all” suusapeatükist, kus avaldub selgesti peategelase koolipoisiaegne isiksuse kujunemine.
Rahvuse au
Sotši mängudel sündis Soome noortele uus eeskuju. Tõsi, 22aastane Iivo Niskanen ei ole seni medalit võitnud (0,2 sekundit jäi 15 kilomeetri distantsil puudu), kuid tema jõuline suusasamm ja pöörane mehemeel avaldus ka teatesõidus.
Telekaadris, kus pikemat kasvu heledapäine Põhjamaa nooruk, juuksed jonnakalt turritamas ja näolihased pingul, Kaukasuse lumise mäeaheliku taustal jõuliselt mööda suusarada libiseb, kumas läbi nagu mõni Akseli Gallen–Kallela talvemaal. Õigemini küll tema eeskujul karmi ja lumerohket Soome loodust kujutanud kunstnike tööd. Nende looduspiltide peale ilmus ka suusataja. Talvesõja päevil trükiti lausa plakateid, kus isamaa kaitsjad tuiskasid mööda lumiseid kaljuastanguid, püss seljas.
Märgiliselt söövitus see pilt sügavalt tollaste, 1930.–1940. aastatel elanud ja võidelnud soomlaste mälupilti. See pilt püsib mälus siiani.
Seda enam mõjus ääretult traagiliselt kogu rahvale oma koondise põrmu vajumine kodustel, 2001. aasta Lahtis peetud maailmameistrivõistlustel.
Soome koondis peaaegu tervikuna oli kasutanud dopingut ja see tuli ka ilmsiks. See oli rahvuslik tragöödia, valupistet südames tundsid kõik alates presidendist ja lõpetades kõige lihtsama palgiparvetajaga.
Siiani ei taha soomlased sel teemal rääkida, liiga valus on. Valus on, kui nende kangelasi, suuskadel isamaakaitsjaid maailma silmis häbistatakse.
Tahaks väga loota, et Iivo Niskanenist sirgub lähiaastail Soome rahva uus kangelane, kelles nähakse peale spordisangari ka oma rahva au ja väärikuse taastajat.
