Eugen Veges leiab, et Eesti valimissüsteem ei ole kuigi eetiline–moraalne. Volikogus või riigikogus hääletatakse sageli ainuisikuliselt, kuid esinduskokku ei pääseta tihtilugu mitte isikumandaadiga, vaid tänu nimekirjale.
Eesti praegune valimissüsteem avab kriuksumata uksed esindusorganitesse ka sulleritele. Seepärast on valitute isikliku kukru täitmise lembus pigem tava kui erand. Tundub, et rahvas on sellega leppinud. Korruptsioon ja mõjuvõimuga kauplemine ei pane silmagi pilkuma.
Esindusorganitesse kandideeritakse enamasti valimisnimekirjades, kuid otsuste langetamine käib sageli ainuisikuliselt. Lähenemine võib juriidiliselt isegi jokk olla, kuid eetilisest ja moraalsest aspektist vaadates on tegemist katastroofiga. Ainuisikuliselt võiksid volikogudes (ja ka riigikogus) otsustusnuppudele vajutada vaid need, keda isikumandaadiga õnnistatud on. Ülejäänutel tuleks valimisnimekirjas kandideerinute enamuse tahtega arvestada. Isegi see poleks päris õige, sest häältekogus sõltub järjestusest.
Valija pole tuvastatav, tema tahte järgimisele viitamine on demagoogia, mille taha annab isiklikku kasuahnust peita. Eesti valimissüsteemi lombakus ja ühiskonnas vohav poliitiline kultuuritus on tekitanud olukorra, kus omavalitsustes aetaksegi omi isiklikke asju, salatsetakse ja hämatakse. Valimiseelsel perioodil jagatakse katteta lubadusi. Valimistejärgsel perioodil panustatakse vallaelanike raha, ametite, positsioonide jagamisele ja suurema tüki krahmamisele.
Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näite koduvallast. Kohila valla SDE valimisnimekirjas kandideeris viimastel valimistel paarkümmend inimest. Oli parteituid ja parteilasi. Valituks osutusid õiged ja hästi positsioneeritud (paigutus nimekirjas, valimisleht) kandidaadid, kes paraku ei kogunud isegi kahe peale kokku isikumandaadi jagu hääli. Volikogusse pääseti valimisnimekirjas kandideerinute kogutud häältega.
Suurima häälesaagi kogus IRL valimisnimekiri. Koalitsiooni moodustamise tarvidus puudus, kuid see moodustati. Arvatavasti seetõttu, et siis annab valitsemisel otsuste laiapõhjalisusele viidata ja vastutust hajutada. Koalitsiooni sai kaks SDE ja üks Keskerakonna valimisnimekirjas kandideerinut. Valimistel vastanduti. Partnerid lubasid mitte leppida IRL diktaatliku asjaajamisega. Koalitsioonileping allkirjastati selliselt, et need, kelle kogutud häältega volikogusse pääseti, ei teadnudki seda.
Näide tagajärgedest — külarahvamaja keskharidusega töötajast tegid valimised vallalehe toimetaja.
Eesti valimissüsteem ja esindamise reeglistik vajaks hädasti muutmist. Muutus lähenemises lisaks ühiskonnakorraldusse demokraatiat. Kõiki kandideerijaid (olenemata sellest, mis numbri all kandideeritakse ja kas kandideeritakse üksinda või grupiviisiliselt) tuleb hakata võrdselt kohtlema. Kord tuleks majja lüüa ka esindamise põhimõtetes. Kui me seda ei tee, siis varem või hiljem lämbume korruptsiooni raskuse all. Esindama tuleks hakata teisi, mitte ennast ega valikulisi kamraade.
Eugen Veges,
kolumnist
Kas kunagi tegudeni ka jõutakse? Aastaid räägitakse vajadusest valimisseadust
muuta aga kaugemale ei jõuta, sest rumal pööbel valib ikka samad röövlid
ametisse. Haukuge edasi,sest karavan läheb ka edasi !
Ei ole vaja midagi muuta. Lambal on vaja keppi, keeksi, lennukiga sõita, soomes tööl käia ja heinu. Ja kui õigete heintega piipu tõmmata siis pole mingeid valimisi tarvis. Seega kõik on väga hea ja aina paremaks läheb