Piret Lehiste: Tuleviku kool on meie endi kätes

Paljud lapsed veedavad enamiku koolipäevast peaaegu samamoodi nagu nende vanavanaisad: istudes üksteise taga pinkides, kuulates vaikselt õpetajate selgitusi, tehes vihikusse käsitsi märkmeid.

„Kui me ei mõtle tulevikule, siis me sinna kunagi ka ei jõua.” Nii nenditi novembri alguses Olustveres HITSA Innovatsioonikeskuse sügisseminaril „Tuleviku kool”, kus arutleti, milliseid võimalusi peaks pakkuma 21. sajandi kool. Alati on hariduse andmisel olnud tähtis, kuidas muuta õppimine õpilastele tähendusrikkaks. Arvamusi on mitmesuguseid ja kõigi osapoolte ootused suured. Haridusega on meil ju igaühel oma isiklik suhe ning see teema läheb meile alati korda.

Ajal, mil tehnoloogia me ümber areneb lausa välgukiirusel ja teadmiste hulk pidevalt kasvab, pole midagi imestada, kui meie arusaamised õppimisest ja õpetamisest on samuti muutunud või muutumas. Uus aeg nõuab teistsuguseid inimesi, lahendusi ja oskusi.

Kool on oma olemuselt aga üks võrdlemisi konservatiivne asutus. Paljud lapsed veedavad tänapäevalgi enamiku koolipäevast peaaegu samamoodi nagu nende vanavanaisad: istudes üksteise taga pinkides, kuulates vaikselt õpetajate selgitusi, tehes vihikusse käsitsi märkmeid ning lugedes õppetükke õpikuist, mis halvimal juhul aegusid juba siis, kui nad trükist ilmusid. Kõik see kokku näitab, et õpilase roll tunnis on pigem passiivne ning koostööpõhist tegutsemist liiga vähe. Arvuteid siin–seal leidub, aga need on enamasti pagendatud kas arvutiklassi või laiutavad e–kooli pääsemiseks õpetajalaual. Endiselt valitseb mõtteviis, et õpetaja on ainuke tark, kes õpetab, ja lapsed need, kes selle tarkuse selgeks peavad õppima. Kontrollitavad õpitulemused kipuvad olema tähtsamad kui õppimise protsess ja õpilase areng. Sõjaeelse Eesti vabariigi ajal koolis töötanud matemaatikaõpetaja saaks tänapäeva koolis ilmselt töötada ilma erilise ettevalmistuseta. See oleks aga paljudes teistes olulistes eluvaldkondades 21. sajandil täiesti mõeldamatu.

Alati ei ole hea jätkata nii, nagu me siiamaani oleme teinud. On aga tavapärane, et igasugu muutused tekitavad esialgu vastupanu. Juba Platon hoiatas omal ajal inimkonda, et lugemine viib suulise traditsiooni languseni, ja aastasadu tagasi oli ka esimene trükitud raamat paljudele pinnuks silmas, kuigi tänapäeval peame seda suureks sammuks tehnoloogiamaailmas. Aeg on mõista, et maailm on muutunud, õpilased on muutunud ja seetõttu peab ka kool muutuma. Ilma muutusteta ei saa rääkida arengust. Ameerika filosoof ja haridustegelane John Dewey nentis juba 1915. aastal: „Kui me õpetame tänaseid õpilasi nii nagu eile, siis me röövime neilt tuleviku.”

Me kipume tänapäeva noortele sageli ette heitma nende halba mälu ja seda, et nad ei suuda keskenduda, et nad ei loe omaaegseid klassikuid, et nad ei puista varrukast ajalooliste sündmuste daatumeid. Me ei suuda täiskasvanutena mõista, et pärineme nendega täiesti eri taustsüsteemidest … Internet jõudis Eestisse ametlikult aastal 1992, Google’i otsingumootor loodi aastal 1998 ja YouTube alles kaheksa aastat tagasi. Veebi hiilgeajaks oli minu põlvkond (n–ö X–generatsioon) oma kesk– ja kõrghariduse juba kätte saanud. See kõik on vaid tänu iseenda heale mälule. Tänapäeva noored sündisid aga maailma, kus internet oli juba elementaarne igapäevaelu osa ning mängukonsoolist sai nende loomulik käepikendus. Neile on nutitelefon praegu eluliselt sama tähtis kui meile omal ajal šveitsi taskunuga.


Pole siis ime, et õpilased kurdavad pahatihti, et neil on koolis surmigav ja klassiruumis õpitav on reaalse eluga vähe seotud. Teadagi kipuvad igavlevad lapsed nihelema, lobisema või muud moodi tundi segama (eriti kui nad on poisid). Lihtne on sel puhul lapsi hüperaktiivsuse diagnoosiga sildistada. Me ei adu, et nende tähelepanuvõime on vilets enamasti vaid iganenud ja igavate meetodite tõttu. Seega pole asi selles, et lapsed ei suuda oma tähelepanu koondada. Nad lihtsalt ei taha. Või et nad ei suuda fakte meelde jätta. Nad lihtsalt ei näe Google’i ajastul selleks vajadust. Aeg oleks mõista, et õpilased ei taha enam vanamoodi õppida, mis tähendab, et õpetajad ei saa enam nõnda õpetada.

petajate ja õppurite vaheline digitaalse kirjaoskuse lõhe on tegelikult päris murettekitav. Kohati võib jääda mulje, nagu eksisteeriks me täiesti eri dimensioonides. Kui õpilaste meelest on digitehnoloogia kasutamine sama loomulik nagu emakeele omandamine, siis paljudele õpetajatele tekitab see sama palju peavalu kui uue võõrkeele õppimine. Kui me aga üksteise keelt ei mõista, ei saa päris kindlasti rääkida efektiivsest suhtlemisest.

2011. aastal korraldas Euroopa Komisjon 31 Euroopa riigis uuringu „IKT hariduses”, mille eesmärk oli välja selgitada, kuidas koolid õppetöös infotehnoloogiat kasutavad. Lõpparuanne ilmus tänavu aprillis ning selles märgiti, et enamik õpetajaid rakendab tehnoloogiat vaid koolitundide ettevalmistamiseks ja dokumentatsiooni täitmiseks, kahetsusväärselt vähe aga õppijakeskseks tegemiseks. Loomulikult leidub õpetajate seas ka neid, kes julgevad uusi meetodeid ja vahendeid aeg–ajalt katsetada, kuid üksikutest entusiastidest jääb väheks, kui soovime koolikeskkonnas näha suuremaid muudatusi.


Oktoobri lõpus tutvustati Tallinna tehnikaülikoolis dokumenti „Elukestva õppe strateegia 2020”, millega seati järgmise seitsme aasta haridusprioriteedid. Ühe eesmärgina mainitakse selles digipädevusega inimeste osakaalu kasu, mis tähendab, et aastaks 2020 peaks 80% Eesti 16–74aastastest elanikest olema võimelised digimaailmas edukalt toime tulema. Seitse aastat on tänapäevases mõistes aga liiga pikk aeg.

Tuntud futurist ja innovaator Jim Carroll väidab, et 65% sel aastal kooli läinud lastest töötab tulevikus ametites, mida praegusel hetkel isegi olemas pole. Veelgi enam, pool sellest, mis me nüüd ülikoolis esimesel kursusel õpime, on selleks ajaks, kui me tööturule jõuame, juba aegunud info. Me elame ajal, mil suutlikkus õppida seda, mida meil homme vaja võib minna, on palju tähtsam kui see, mida me täna teame. Seega tuleks õppimine koolis kujundada sama dünaamiliseks nagu maailm meie ümber.

Harvardi ülikooli teadlane Tony Wagner räägib oma raamatus „The Global Achievement Gap” seitsmest ellujäämisoskusest: kriitiline mõtlemine ja probleemi lahendamise oskus, kohanemisvõime, algatusvõime, koostööoskus, suhtlemisoskus, infokirjaoskus, uudishimu ja kujutlusvõime. Tehnoloogia võimaldab meil kõiki neid oskusi edukalt arendada. Tehnoloogia abil saab õpilastele individuaalsemalt läheneda ning muuta õppematerjal põnevamaks ja atraktiivsemaks. Tehnoloogia võimaldab õpilastel luua ja loodut teistega jagada ning suhelda inimestega üle maailma.

Ometi on tehnoloogia lõimimine õppetöösse läinud siiani suhteliselt vaevaliselt. Miks? Arvan, et puuduv lüli tehnoloogia tõhusas rakendamises on koolitatud õpetajad, kes digivahendite kasutusoskuse kõrval tunnevad ka tänapäevaseid õpetamis– ja hindamismeetodeid. Ainult massilise arvutiseerimisega uue kvaliteedini ei jõua. Vingetest vidinatest palju olulisemad on õpilastes arendatavad oskused.

Kui me tänaseni oleme keskendunud sellele, MIDA õppida ja õpetada, siis nüüd tuleks eelkõige küsida, KUIDAS. Vaja on mõtteviisi muuta. Läbimõtlematu tehnoloogia kasutamine võib pahatihti hoopis kahju teha. Eriti siis, kui keskendume tehnoloogiale ilma õppeprotsessi muutmata. Pole siis ime, et e–õpe kõlab mõne kõrvus sama ebameeldivalt nagu e–aine. Meie senine kokkupuude tehnoloogiaga pole järelikult mitte mingil moel traditsioonilist õpet täiendanud. Kui arvutis nähakse vaid „tarka trükimasinat” või „pildinäitajat”, siis 21. sajandi kontekstis ei tähenda see tõesti mitte midagi uut. Sel juhul on tehnoloogia endiselt vaid vahend info edastamiseks. Mõelda tuleks pigem, kuidas tehnoloogia abil teha midagi täiesti uutmoodi — midagi sellist, mis ilma tehnoloogiata poleks võimalik olnud. Siinkohal ei tasu unustada, et kõige tähtsam on siiski õppija. Meie eesmärk õpetajatena peaks olema tuua igast õpilasest esile parim.

Ameerika kirjanik ja futurist Alvin Toffler on öelnud, et 21. sajandil pole kirjaoskamatud mitte need, kes ei oska lugeda ja kirjutada, vaid need, kes ei oska õppida, õpitut unustada ja ümber õppida. Seda mõttetera silmas pidades hakkab Tallinna ülikooli Haapsalu kolledž jaanuarist 2014 pakkuma tegevõpetajatele tasuta haridustehnoloogia täienduskoolituskursust, mis kestab kokku kaks aastat. Kursus on mõeldud kõikidele õpetajatele, kes on valmis omandama uusi teadmisi ja oskusi digitehnoloogia efektiivseks rakendamiseks õppetöös ning kel on soov saada haridusinnovatsiooni edasikandjaks nii oma koolis kui ka kogu Eesti haridussüsteemis.


Piret Lehiste,
Tallinna ülikooli Haapsalu kolledži haridustehnoloogia õppekava eestvedaja, kasvatusteaduste instituudi doktorant