“Valge Daami saladus” vallutas publiku südamed

Valge Daami vabaõhulavastusi on aastate jooksul nähtud igasuguseid — erinevad on nii daami päritolu, tema linnusesse sattumise asjaolud, loo toimumisaeg ja –koht kui ka see, kuidas daam lõpuks müüri sisse satub; samuti see, kuidas lugu vaatajani tuuakse.

Sõnalavastuste kõrval on lugu jutustatud tantsu– ja valgusetendusena, kuid esimest korda tehakse seda ainult lauldes.

Tänavune etendus tundus väga oma. See ei tähenda kodukootust, vaid seda, et omainimese välja mõeldud ja kirjutatud lugu kandsid ette samuti omainimesed, mitte sissetoodud näitlejad.

Kui Haapsalus on praegu võtta selline seltskond hästi laulvaid inimesi, oleks ju patt seda kasutamata jätta.

Ainus võõras tegijate hulgas oli helilooja Toomas Lunge, aga temagi on tunnistanud, et Haapsalu on sügaval tema südames.

Lunge loodud muusika ulatus seinast seina — regilaul vaheldus estraadlikumate viisidega. Kohati kostis kõrvu tuttavaid helikäike ja tundus, et kohe kantakse ette mõni estraadiklassikast tuttav meloodia, kuid neid seal siiski polnud. Klavessiini sissetoomine taustadesse lisas ka kõige popimatele lugudele keskaja hõngu.

Selgesti oli aru saada, et helilooja ei kirjutanud muusikat huupi, vaid peategelaste hääleulatus ja lauluoskus oli talle teada ja seda ka arvestati.

Anneli Aken on end hea sõnaseadja ja laulutekstide kirjutajana varemgi tõestanud, aga et neid sõnu jagub terve teatritüki jagu, oli üllatus. Tekstid oli lustakad ja autor oli leidnud häid riime, mis rahvahulgas naerupahvakuid esile kutsusid.

Kuigi oli teada, et tegemist on oratooriumi või ooperivormiga, tundus see etenduse alguses ikkagi uskumatuna ja tekitas kõhklusi–kahtlusi, kas ikka kannatab tervet lugu nii ära kuulata.

Kannatas küll ja varsti ei märganudki, et lugu jutustatakse lauldes. Enamasti jõudis laulude sisu ka kenasti publikuni, kuigi mõnes kohas läks ikka üht–teist kaduma. Ausalt öeldes tundus kõige pingutavam kuulata Valge Daami viimast, aknal esitatud lugu.

Neljapäevase kontrolletenduse päris alguses ei saanud tükk nagu hästi vedama — esimeses paaris stseenis oli mulje, et lihtsalt üks laulupala järgneb teisele. Laadastseenist alates läks aga asi käima ja lugu voolas kenasti lõpuni.

Hoogsus ja liigse heietamise puudumine oligi selle legendivariandi üks tugevaid külgi. Igal juhul haaras lugu kaasa ja pingimaitse end tunda ei andnud.

Kui tahaks norida, siis võib–olla just laadastseeni üle, kus tulevased armastajad kohtusid. Ega seal armuleegi süttimisest väga hästi aru saanud — olid mõlemad noored häbelikku sorti ja teineteise poole pigem selja kui näoga.

Valge Daami lavastuste puhul kipub ikka nii olema, et kuigi daam (mis nime ta siis ka ei kannaks) on peategelane, jääb ta ikka kõrvalosatäitjaks, sest trall käib ümber tema.

Peategelased Maarja Sukles ja Jaan Lehepuu olid väga armsad ja laulsid suurepäraselt, aga esimeste armastajate asemel jäävad rohkem meelde ikka need tegelaskujud, kelles rohkem karakterit.

Seekordse lavastuse vaieldamatu staar oli Maretit mänginud Marika Matvei. Näitlemine iseenesest pole talle ju võõras, aga seda, et Matvei niimoodi laulda suudab, oli etenduse üks suuremaid elamusi!

Ka kanoonik Jonatani osa täitnud Anti Rannuse puhul õhkus igast tema rakust kadedust ja kurjust. Marko Matvei mungana oli samuti hästi välja mängitud tegelane.

Madis Kütt ja Ilona Aasvere moodustasid mõnusa talupere, kus pikaldasevõitu peremehe ja hoolitseva perenaise suurim mure oli tütred mehele panna.

Eraldi kiitust vääriks näitlejad kontrolletenduse lõpuosa pika pausi väljakandmise eest. Kuigi ilmselt oli tegemist tehnilise apsuga, seisid näitlejad tardunud poosides oma kohal ega heitnud üksteise poole küsivaid pilke, jättes mulje, et kõik on täpselt nii, nagu peab.

Igal juhul on tänavune Valge Daami lavastus väärt, et sammud lossiparki seada.

P. S. Hiies tossav pada ajas välja väga halvasti lõhnavat suitsu, paluks sinna panna paremat kütet.

„Valge Daami saladus”:

Libreto Anneli Aken
Helilooja Toomas Lunge
Lauluõpetaja Ilona Aasvere
Kooriseaded Andres Ammas
Liikumisjuht Kai Tarmula
Lava Indrek Pangsepp
Kostüümikunstnik Elin Raagmaa
Grimm Hurmi Krikk
Valgus E&T (Olev Luhaäär, Erkki Judanov, Jüri Saul)
Heli Tiit Maivel

Laulavad: Maarja Sukles (Ridala vanema tütar Maila), Marika Matvei (Maila õde Maret), Jaan Lehepuu (toomhärra Olaf), Anti Rannus (toomhärra Jonathan), Madis Kütt (Ridala vanem Manivald), Ilona Aasvere (Ridala vanema naine Helemeel), Mati Hunt ja Arved Alas (kosilased Viidik ja Vilivald), Marko Matvei (munk Gregorius), Andres Urb (prior), Anto Siimson, Siim Birk, Ott Koik, Karel Rahu ja Ats Vare (toomhärrad), Aleksandra Koel, Merili Kisant, Kelli Kibar, Kristel Sims (Ridala neiud) ja paljud teised.