Nädala alul avaldatud rahvaloenduse usuküsimuse tulemused, millest selgus, et luterlust peab omaks 44 000 Eesti inimest vähem ja õigeusku 33 000 Eesti inimest rohkem kui kümmekond aastat tagasi, ajasid usutegelased tagajalgadele. Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK) tegi avalduse, kus nenditi, et küsitlustulemustest ei saa teha järeldusi Eesti tegeliku usumaastiku kohta, sest vastamine küsimusele oli vabatahtlik ja alla 15aastaste laste kohta polnud võimalik määratleda nende usutunnistust. Ka tõi EELK kantsler Urmas Viilma välja, et rahvaloendus ja see, et eestikeelne meedia näitab kirikut negatiivses valguses, moonutab pilti Eesti rahva religiooni tegelikkusest. Sellest avaldusest jääb vägisi mulje, nagu oleks usuinstitutsioonide jaoks tegemist võistluse või suisa võitlusega järgijate pärast.
Vähemalt Läänemaal ei kattu rahvaloendusel end luterlaseks või õigeusklikuks märkinute arv nendesse kogudustesse kuuluvate inimeste arvuga. Kuulumine institutsiooni ja sisemine usk on kaks ise asja. Rahvaloenduse eesmärk ei olnud näidata kuuluvust institutsiooni (küsiti ju, millist usku keegi omaks peab, mitte seda, millise koguduse liige keegi on). Just seepärast on tähtis, et alla 15aastaseid ei küsitletud. Laste eest täitsid küsitluse enamasti vanemad, kes saavad küll oma lapse näiteks pühapäevakooli panna või panemata jätta, kuid kellel ei ole õigust otsustada lapse eest, mida too oma sisimas usub. Ilmselt ei oska alla 15aastane seda oma sisemuses veel selgeks mõeldagi. Minu ema ja isa võivad kuuluda kogudusse ning olla mind ristinud, kuid ma ei näe, et neil oleks sellepärast õigus öelda: „Ta peab seda usku omaks.” Omaks pidamine on midagi muud kui koguduse kui väikekoha kogukondliku institutsiooni tegevusest elu jooksul osa võtmine.
Ka see, et nii 2000. kui ka 2011. aasta rahvaloendusel soovis üle 2000 läänlase jätta usuküsimusele vastamata, näitab, et jutt on inimeste isiklikust asjast, mis ei puuduta institutsioonidevahelist võistlust või kiriku reputatsiooni. Osa vastajaid tegi küsimuse kulul ilmselt hoopis nalja, määrates end vaevu eksisteeriva ja humoorika nimega usulahu järgijaks. Ka see ütleb midagi Eesti usupildi tegelikkuse kohta.
Ei, rahvaloendus ei ütle täpselt ära, kui palju on Eestis luteri koguduste või õigeusu koguduste liikmeid ega seda, kumb kahest on tegelik „võitja”, kuid annab küllaltki reaalse pildi sellest, mida Eesti inimesed religioonist mõtlevad — õigeusk ongi venelastele identiteedi küsimus, samas kui paljudele eestlastele on usuküsimus isiklik asi. Selles teadmises ei ole midagi halba, just see ongi moonutamata pilt religioonist Eestis.
muudetakse paljudel juhtudel usuorjaks juba vastu tema tahtmist tema ristimisega, mis on kuritegu lapse vastu ja midagi isiklikku siin ei ole, kõik toimub tema tahte allutamise ja kirikupappide taskute täitmise nimel
Eestlane vaatab päevas üle 4 tunni telekat ja peale seda öelda et eestlane pole usklik rahvas. Noo kuulge vanaemadele võite seda juttu rääkida. Peale seda teed sa ansipjuugenti eksami nii ära et ei saa ise ka aru kui ajupestud sa oled. Mas madiken on puuga pihta saanud või on leheilves pihitooli võtnud ;)))