Möödunud nädala lõpus jõudis Haapsallu pärandiralli – osake kultuuripärandi aastast.
Nimetus on natuke hajuv, selle taha võib peita kõike ja mitte midagi. Pärandiaasta tegijate eesmärk on aga panna meid mõtlema kultuuripärandile, seda märkama ja ka väärtustama.
Tihtipeale me isegi ei taju, kui palju see, mis on meie sees ja ümber, on meid kujundanud, kui paljus see ongi meie identiteet. Küllap on kultuuripärand ainus pärand, mille peale pärijad tormi ei jookse.
Rahas mõõdetavast pärandist erinevalt on see väärtuslik vaid juhul, kui inimesed seda näha ja hinnata mõistavad. Ühe arvates on vana kiviaed miski, millest tuleks lahti saada, teise meelest aga hindamatu ühenduslüli eelmiste põlvedega. Või ammune käsitööoskus, mõni traditsioon.
Kultuuripärand on väärtuseta vaid niikaua, kuni pärijad seda hinnata ei oska. Kes seda aga näeb ja mõistab, elab rikkamat elu.
