9

Haapsalu kammerkoor viis Budapesti lume ja tõi kulddiplomi

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Ulrika Grauberg Budapesti rahvusvahelise koorikonkursi lõputseremoonial kulddiplomit vastu võtmas. Foto: Margus Jõgilaine
Ulrika Grauberg Budapesti rahvusvahelise koorikonkursi lõputseremoonial kulddiplomit vastu võtmas. Foto: Margus Jõgilaine

Budapesti poole teele asudes oli Haapsalu kammerkooril kaks soovi: saada oma esimeselt rahvusvaheliselt konkursilt korralik tulemus ja nautida kevadet. Esimene eesmärk õnnestus, teine luhtus täiesti.

Laupäeva, 23. märtsi varahommikul Haapsalu veekeskuse eest bussinina plaanitust varem (au usinaile rahvariidetriikijaile ja kohvripakkijaile!) Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Ungari poole keerates ei teadnud keegi täpselt, mis meid ees ootab. Kindlad olid mõned kellaajad: esmaspäeval proov ja Eesti saatkonna külastus, teisipäeval konkurss ja kontsert ning kolmapäeval konkursi lõpetamine ja grand prix’ voor.

Haapsalut ja Budapesti lahutav kahepäevane bussisõit oli enamushäältega otsustatud tagasiteel venitada kolmepäevaseks, et külastada termaalbasseine ja koopaid Slovakkias ning soolakaevandust Poolas.

Kõrgeid kohti konkursilt ei juletud loota, kõrgeid temperatuure oodati väga. Said ju just Budapestist naasnud Wiedemanni gümnaasiumi abituriendid Ungari pealinnas patseerida lühikeste pükste ja varrukatega ning plätudega!

Lund, veel rohkem lund

Kiiresti läbisime Läti ja Leedu. Lumi ja külmakraadid. Suur Poola — lumi ja külmakraadid. Esimesse ööbimispaika Czestochowasse jõudes oli lauljate kangete selgade taha jäetud 1150 kilomeetrit.

Ka teisel päeval enne Tatratesse jõudmist nägime igal pool vaid lund. Loomulikult jätkus valge tüütus mägedeski. Nõlvadel märkasime suusatajaid, põldudel ja metsaservades toitu otsivaid kitsi, kuid pühapäevased asulad Slovakkias olid justkui välja surnud. Rohkem liikumist oli ainult kirikute juures. Ja neid siin jagus.

Mõnetunnise sõidu järel saime mägedest üle, kuid lumi ei lõppenud. Siiski oli näha, et päike on teinud tõsist tööd ja kõik lootsid peagi kevadet näha. Sest mida edasi Ungari piiri poole, seda paljamaks läksid põllud.

Budapest tervitas meid musta maa ja halli taevaga.

Niiske, külm, sombune

Bussiga suurlinna liikluses sik–sakitamine ja parkimiskohtade otsimine ei ole mitte pehmodele. Siiski tundsime end bussijuhtide Uku ja Aare juhtimisel kindlalt ja turvaliselt.

Esmaspäevahommikuse pika proovi järel liikusime pealinna uuemalt Pesti poolelt üle halli Doonau vanemale Buda poolele Eesti saatkonda, kus meid ootas suursaadik Priit Pallum oma väikese meeskonnaga. Laulsime neile kohe ühe „Tuljaku”, mida oli saatkonna väikeses, aga hea kõlaga fuajees mõnus esitada.

Edasi jätkus juttu paariks tunniks — nii Ungari kui ka Eesti elust. Kuulsime, et probleeme jätkub madjarite maal nii poliitikas kui ka majanduses küllaga nagu meilgi. Kentsakas oli euroga juba harjunud eestlastel kuulda, et ühisrahale ei plaani Ungari üle minna enne 2020. aastat.

Päeva teisel poolel lasti läänlased suurde kaubakeskusse sööma ja poodlema. Sisse minnes jätsid paljud oma mütsid bussi, kui aga mõne tunni pärast taas õue saime, sadas Budapestis laia märga lund. Tere, kevad! Ka saatkonna töötajad olid tunnistanud, et kevad on tõesti tavatult külm.

Kuigi pime juba käes ja väsimus kontides, ei saanud lauljad veel õhtule. Tegime hotelli aatriumis katset konkursikava paar korda läbi laulda, aga väsimus ei lubanud proovi enam kvaliteetselt teha. Pugesime puhkama kõheda tundega hommiku ees.

Võistluspäeval pidime olema kell kaheksa lavaproovis. Et poolte läänlaste aknad avanesid vaid hotelli sisehoovi, ei olnud neil ilmast aimugi. Enne poolt kaheksat tänavale astunud rahvariides lauljad leidsid end sumamas läbi korraliku lume ja peitsid ninu salli sisse.

Öösel oli püütud meie bussi sisse murda ja juht Uku oli pidanud käima politseis asju ajamas. Õnneks lõhuti vaid lukk, bussi sisu jäi puutumata.

Mis meist saab?

Jõudsime võistluspaiga juurde napilt enne meile määratud aega. Kohe–kohe pidime seisma laval, et paar korda häält teha ja uus koor proovi lasta. Et meil kedagi vastas ei olnud, kappasime õiget ust otsides sulalumes ümber hiigelsuure kontserdimaja, iga samm vähendamas meie võimalusi ettenähtud ajal lavaproovi teha. Lõpuks hoonesse pääsedes jätkus kapak mööda treppe ja koridore nagu filmi „Mehed ei nuta” meditsiinilisel komisjonil. Kuidagi jõudsime tagaruumide labürindi kaudu täpselt õigeks ajaks lavale oma kümneminutilisse proovi ja seal me seisime.

Esimene emotsioon saalist oli ülikehv — laulda oli veelgi raskem kui Haapsalu kultuurimaja rõdusaalis. Samuti selgus, et žürii ette astumiseni peaksime jalutama rahvariietes kaks tundi tänaval, sest eraldi ruumi ei ole lauljaile ette nähtud. Ignoreerisime käsku lahkuda, hõivasime viiendal korrusel ühe nurga ja seadsime end mugavalt sisse.

15 minutit žürii ees — oleks võinud paremini minna. Võistluspinge paistis nägudest välja, ütles meile saali kaasa elama tulnud fänniklubi. Tulemust ei osanud keegi ette kujutada. Aga nüüd oli ette kantud, mida sügisest peale harjutatud, ja parandada ei saanud enam midagi.

Et meid ootas kell viis etteaste kontserdil, tegime hotellis väikese proovi. Meile neljaks ööks koduks oleva hotelli toad paiknesid ümber siseõue, nõnda et kõigi kaheksa korruse koridorides kõndijad olid üksteisele näha ja kuulda. Neljanda korruse koridoris proovi lõpetuseks lauldud „Tuljak” pani all söögisaalis teenindajad tantsima, tubadest kuulama tulnud hotelliasukad tänasid meid kena aplausiga.

Esinemispaigas oli korralduslikult asi taas veider — 32 lauljale ja dirigendile anti ettevalmistuseks ruum, mis mõeldud ehk kuuele inimesele. Kuidagi saime oma talveriided ära paigutada ja hamed–seelikud–kuued sirgu tõmmata.

Kontserdil tundsid nii lauljad kui ka publik — see paistis nägudest —, et nüüd on pinge möödas. Olnuks selline emotsioon ka konkursilaval!

Nüüd oli meil konkursi kohustuslik osa möödas ja kogu seltskonda ootas restoran, kus 15 euro eest võis igaüks Rootsi lauas süüa ja veini–õlut juua nii palju, kui sisse mahub.

Budapesti Trofea Grilli söögid on tõesti head — Haapsalu kammerkoor soovitab!

Kolmapäeva hommik leidis reisiseltskonna Budapesti tähtsamaist paikadest. Et lund oli ööga veelgi juurde tulnud ja ilm läinud erakordselt tuuliseks ja sombuseks, ei tundunud kuningas Matyase loss ja muud kaunid kohad enam nii ahvatlevad kui kaugelt kaedes.

Nii vallutasid läänlased peagi ungari suveniiridest ja rahvusroogade lõhnadest tulvil turuhoone ning jalakäijate tänava ümbruse poed ja söögikohad.

Lõppvõistluse ja –tseremoonia paigas ootasime oma tulemust ilma mingite lootusteta. Seda juba teadsime, et grand prix’ vooru pääses meie ehk folkloori kategooria 12 osaleja hulgast Bosnia ja Hertsegoviina naiskoor — nii oli kindel, et lavale astuda meil enam ei tule.

Kui aga Ulrika Grauberg koos enam kui 60 dirigendiga suurele lavale autasustamisele kutsuti, selgus, et haapsallased jäid kategooria võitnud koorile alla vaid 0,7 punktiga, nii et häbeneda ei ole meil mitte kui midagi. Kolmanda taseme kulddiplom on esimese rahvusvahelise konkursi kohta väga, väga hea tulemus.

Grand prix’ vääriliseks tunnistas konkursi auväärne žürii Stockholmi muusikagümnaasiumi segakoori. Olime sama meelt.

Tagasi koduses talves

Ja keerasimegi järgmisel lumisel varahommikul nina põhja poole, lootes kodus kevade üles leida. Ütlesid ju teated Haapsalust, et meid ootavad päike ja sinitaevas.

Enne kojujõudmist me loodetut ei näinudki. Seni matkasime Demanovska stalaktiidi– ja stalagmiidi– ehk tilkekivisammaste koobastes ning mõnulesime Besenova välibasseinides, mille kuum rauarikas vesi mõjus just külmakraadides eriti luksuslikult.

Võimsa mulje jättis läänlastele Wieliczka soolakaevandus sajandite jooksul kaevatud käikude, saalide ja kirikutega.

Valge Poola, aina juurde sadav lumi ning samasugused Leedu ja Läti mõjusid eestlastele juba nagu narrimine. Eesti piiri ületades tundus talv juba pisut õiglasem — sellisena, nagu lahkudes, võttis siinne ilm meid ka vastu.

Haapsalu kammerkoori esimene kordaläinud rahvusvaheline konkurss annab lootust, et võime küll minna Läänemaalt ja üldse Eestist välja oma oskusi näitama. Millal ja kus astume järgmise rahvusvahelise žürii ette, saame teada õige varsti.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Maamees
Maamees

Põhjust reisimiseks leiab alati ja lisab koostegutsemiseks motivatsiooni ning vahet pole on see laulmine, tantsimine, sport või muu ühine tegevus. Irisejatel soovitaks ise midagi kordasaata, selmet kommentaariumis hädaldada.

kuulaja
kuulaja

Lugedes siinseid kommentaare tekib küsimus: kas need inimesed laulu kuulamas käivadki? Artiklit loevad ilmselt diagonaalis kui üldse…. Õelus ja kibestumine, miks?
Väärikust ei saa õppida, seda kas on või pole.
Koorile ja dirigendile palju õnne! Uusi kordaminekuid!
Aitäh hingesoojendava kontserdi eest Haapsalus!

mõttekas
mõttekas

Valusalt palju õelaid ja mõttetuid kommentaare tekstist väljarebitud lõikude kohta.Nõuanne:kui midagi head öelda ei ole, rääkige jutt südame rahustamiseks laualampi!

sorts
sorts

palju õnne koorile ja Ulrikale.
Ulrika–Sa olid mu tütre klaveriõpetajanna ja kutsusid mind koori. ma keeldusin—aega ei olnud.
Kui sa nüüd kutsuksid, tuleks hääleproovile ( bass, II bass).
mu tuttav Peep vist laulab samuti teite seas.

sapine
sapine

Mis sa siin sortsitad? Pane koha oma nimi kirja. Keda peaks huvitama, kes su õpetajanna või teenijanna on? Äkki mainid ära, mis su pikkus ja kehakaal ka on, muudest parameetritest rääkimata?

lugeja
lugeja

Üsna triviaalne ja mittemidagiütlev tekst. Kõlab nagu sõiduraamatu täitmine. Järgmine kord kirjutage reisikiri oma sõitudest Tallinna.

lootusetu
lootusetu

Väga huvitav, selleks et teada saada kes sa oled peab Budapesti sõitma ning laulukoori trennis käima ja et lambakari sellest ikka aru saaks et see midagi väärt on peab sellest lehes kirjutama. Mida kohapealsed paganad selle infiga nüüd peale hakkavad ? Kas panevad altarile ja hakkavad kuumardama ?

jobu
jobu

Kes ise millekski võimelised ei ole, neile on asi vist tõesti ainult altaril “kuumardamiseks”

koorilaulikule
koorilaulikule

kui võimed piirduvad koorilaualu hääle ulatusega siis käiaksegi kommentaariumis vaid kirja vigu lugemas – ma veel mõtlesin kes need idikad on kes selleni küünivad.

wpDiscuz