Olümpiakomitee tegevjuht: kui vallal on huvi, siis ta ka maksab

* Riigi ja maakonna spordijuhtide arvamus Läänemaa spordielu korraldamisest lähevad paljuski lahku

Tuleva aasta jaanuarist jõustub kultuuriministri määrus, mille kohaselt hakkavad harrastussportlased saama riiklikke sporditoetusi maakondlike spordiliitude kaudu.

Läänemaal tähendab see, et kui seni jagas riiklikke toetusi Lääne maavalitsus, siis tulevikus teeb seda spordiliit Läänela.

Esmaspäeval kohtusid kultuuriministeeriumi ja olümpiakomitee esindajad Läänemaa spordijuhtidega, et arutada praegust spordikorraldust Läänemaal ning üleminekut spordiliidu Läänela juhtimise alla.

Ühise Läänela juhitud rahastamissüsteemi arutamiseni aga ei jõutudki, sest ümarlaud kujunes üleriigiliste ja maakondlike tegelaste vaheliseks väitluseks.

Spordikool või spordiklubi?

Spordiregistri andmeil on Läänemaal praegu 74 spordiorganisatsiooni. Neli neist on spordikoolid — Läänemaa spordikool, Haapsalu purjespordikool, tennisekool ja noorte huvikeskus. Ülejäänud on spordiklubid.

Eesti olümpiakomitee peasekretäri Siim Suklese sõnul peaks maakonnas olema rohkem suuri tugevaid ning vähem väikseid klubisid.

Mõistlik oleks ühe suure, näiteks Läänemaa spordiklubi loomine, kuhu kuuluksid kõik väikesed spordiorganisatsioonid. Ühise nimetuse all hoitaks kokku raamatupidamis– jm halduskulusid.

Läänemaa omavalitsuste liidu juhi ja Taebla vallavanema Ülle Ermani sõnul ei saa aga sellist organisatsiooni luua ülaltpoolt sundides, väikesed klubid peaksid ise ühineda soovima.

Ermani sõnul ei ole suure klubi loomine üldse mõistlik, sest klubi kui mittetulundusühing on liiga projektipõhine ja reglementeerimata. Kui luua üks maakondlik spordiorganisatsioon, peaks see olema spordikool.

Õppekava on koolis järjepidev, algusest alustamise ja kooli lõpetamisega just nagu muusika– või kunstikoolis, lisas Erman.

Ermaniga nõustusid Läänela tegevjuht Ülle Lass ja Kullamaa vallavanem Jüri Ott.

Lassi sõnul annab spordikooli nimetus ka treenerile sotsiaalse garantii, näiteks kindla palga, mida MTÜs on raske kehtestada või ei pea kehtestama.

Kes peaks maksma treenerilitsentsi uuendamise eest?

Eesti spordiregistri andmeil töötab Läänemaal 42 treenerit, neist väljaspool Haapsalut vaid 15.

Mitte ühtegi litsentsiga treenerit ei tööta Kullamaa, Noarootsi, Nõva, Risti ega Vormsi vallas. Hanilas töötab üks lauatennisetreener, Oru vallas üks võrkpallitreener.

Kutselitsents ei kehti, st on läbi saanud ja uuendamata ühel Läänemaa treeneril — V kategooria litsentsiga Helen Nelis–Naukasel vehklemisklubist En Garde. Enne suve lõpeb veel viie treeneri kutselitsents.

Nelis–Naukas ütles Lääne Elule eile, et saatis taotluse alaliitu juba detsembris, enne litsentsi aegumist.

„Praegu on asi menetluses ja ootab kutsekomisjoni otsust. Absoluutselt kindel, et asi saab korda,” ütles vehklemisliidu kutsekomisjoni esimees Meelis Loit. „Dokumendid jõudsid minu kätte natuke hiljem, kui Helen need alaliitu viis — ei teagi, miks.”

Nelis–Naukase sõnul on aga absurdne, et 30 aastat töötanud ja ennast igati tõestanud V kategooria treener üldse peab iga nelja aasta tagant oma raha eest litsentsi uuendama.

Siim Suklese sõnutsi on koolituste ja litsentsi uuendamise eest küsitav raha marginaalne, maakonna spordijuhid sellega aga ei nõustunud.

Olümpiakomitee veebilehe andmeil tuleb kutsetunnistuse eest tasuda 32–64 eurot taotletavast kategooriast olenevalt.

„Treeneripalk on Eestis 200–500 eurot. Meil on tipptreenereid, kellel on II kategooria, sest olümpiakomitee on mõelnud välja nii nõmeda süsteemi, et kõrghariduseta treener peab käima ülikoolis ainepunkte tegemas — mille eest ta neid ainepunkte maksab?” tõstatas Nelis–Naukas probleemi.

Lassi sõnul oleneb litsentsi pikendamise või kategooria tõstmise kord (nt kas tuleb iga kord eksam teha või mitte) spordialast — igal alaliidul on oma kord. Ta lisas, et enamasti maksavad siiski klubid oma treenerite litsentsiuuendused kinni.

Nelis–Naukasega samal meelel oli esmaspäevasel koosolekul maavanem Innar Mäesalu. „Milleks see tasuline litsents, ja miks näiteks Erki Noolele tehti erand?” ägestus maavanem.

Läänemaa spordikooli juhi Mati Seppi sõnul on eri kategooriatega treenerite palgavahe väike või olematu, seega treener litsentsi uuendamise või uude kategooriasse tõusu eest midagi juurde ei saa.

Suklese sõnul võiks tasu litsentsi omamise ja kategooria tõstmise eest tulla omavalitsustelt, kes hindavad töölevõtul ja palga määramisel kõrgemalt litsentsiga treenerit.

„Oma last trenni pannes sa ju oled valmis juurde maksma, sa ei vali seda, kes on hea mees, vaid seda, kellel on kõrgeim kategooria,” seletas Sukles. „Kui kohalikul omavalitsusel on huvi, valib ta need, kel on kõrgem kategooria, ja maksab. Kui ei ole huvi, siis ei maksa.”

Suklese väited viisid endast välja Ülle Ermani, maavanem Innar Mäesalu ning Lihula gümnaasiumi direktori ja maadlustreeneri Janar Sõberi, sest nende sõnul ei ole hajaasustusega väikestes kohtades nagu Läänemaal treenereid üldse valida ega raha neile kõrgema kategooria eest rohkem maksta.

„Maal pole valida, kas kolmas, teine või esimene kategooria, paned selle juurde oma lapse, kes teeb,” sõnas Sõber. „Meil saavad treenerid kategooriast hoolimata ringijuhi tasu — see on vabatahtliku töö pealt olümpiatulemuste ootamine.”

„Maal me tunneme neid inimesi. Paned selle juurde, kes tegelikult parem on,” lisas ka Erman.

Suklese sõnul on igati normaalne, et treener, kelle tööpäev algab alles pärastlõunal või õhtul, teeb kõrvalt hommikupoole mõnda muud tööd.

Ka see väide ajas kohalikud juhid endast välja, sest treeneritöö ei seisne mitte ainult treeningute andmises.

Lääne maavalitsuse maaelu peaspetsialisti ja spordiaktivisti Mati Kallemetsa sõnutsi teevad treenerid oma ajast suuresti vabatahtlikutööd — kirjutavad projekte, et korraldada laagreid ja võistlustele sõite.

Kas omavalitsused peaksid sporditoetusi maksma ühistel alustel?

Spordiregister annab infot ka selle kohta, millised spordiorganisatsioonid on n–ö võlglased — registrile on esitatud poolikud või väärad andmed või jäetud need esitamata.

„Palun neile mitte raha anda,” manitses Ülle Lass ümarlauas istuvaid omavalitsusjuhte. „Ei täida riigi ees kohustusi, kas ta siis on jätkusuutlik?”

Siim Suklese sõnul sellist seadust ei ole, et spordiregistrile andmed esitamata jätnud organisatsioon avalikku raha ei saaks. Sellegipoolest võiks Suklese sõnul olla ühene eeskiri, mille järgi otsustaksid omavalitsused sporditoetuste maksmise.

„Aga seadusest tulenevalt on igal volikogul õigus ise vaadata,” vaidles vastu Ülle Erman. „Kuidas me paneme ühistele alustele rahajagamise, kui meil on mitu klubi, Vormsil ühtegi?”

Ermani sõnul ei ole seni, kuni majanduskriisi mõju kestab, mõtet rääkida mingitest ühistest alustest, sest igaüks jagab raha niikuinii nii vähe, kui vähe seda on.

Ülle Lass tõi näiteks omavalitsuste kulutused spordile 2011. aastal. Spordikulutuste osatähtsus eelarvest oli suurim Haapsalu linnas, kus spordile kulutati 7,68 protsenti linna rahast. Suuremaid kulutusi tegid ka Risti ja Noarootsi. Väikseim oli spordi osa eelarves Vormsi vallas.