1

Kristina Naudi: Peaksime end realiseerima oma kodumaal

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Wiedemanni gümnaasiumi Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kõnevõistluse eripreemia saanud kõne.

Austatud õpetajad, kaasõpilased!

Tänapäevase Eesti põhiliseks probleemiks tundub olevat aina suurenev emigratsioon. Inimesed, eelkõige noored, tahavad minna siit ära ning alustada oma elu kusagil mujal, kus rohi tundub rohelisem. Meie põlvkonda ei seo enam selle maaga mitte miski. Olles vabas riigis sündinud, ei tunneta me enam, kui palju on võideldud selle eest, et saaksime kasvada demokraatias. Piirid on vabad ning tahe rännata on sügaval meie hinges. Ometi on võimalik leida Eesti riigist palju head ning imekspandavat. On faktoreid, kus meie riik on palju edukam, kui näiteks Inglismaa või USA, mida paljud noored peavad oma unistuste sihtpunktiks.

Taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri on öelnud lause: “Kõigist raskustest hoolimata on Eesti õppinud selgeks ühe olulise tõe: kui tahad, et sind koheldakse riigina, tuleb ka käituda riigina.” Me oleme sellega hakkama saanud üle ootuste hästi. Mitte keegi ei oleks suutnud 20 aastat tagasi uskuda, et sellisest idabloki riigist võiks kunagi saada Euroopa Liidu musterliige stabiilse SKP kasvu, Liidu kõige väiksema võlakoormuse ning kiire tööpuuduse taseme langusega. Me oleme suutnud ennast tõestada, olles esimene endine Nõukogude Liidu liige, kes läks üle eurole. Isegi suured riigid hindavad meie püüdeid. Näiteks kirjutas Briti ajakiri Economist meist artikli pealkirjaga “Ei pea olema suur, et jõuda tippu”.

Kui räägime Eestist, ei tohiks unustada ka mainimast meie raskelt kätte võideldud vabadust. Ma ei kavatse minna üdini patriootlikuks ning hakata rääkima Vabadussõjast ning laulvast revolutsioonist. Ma arvan, et iga endast lugupidav eestlane teab sellest teemast juba piisavalt. Lähenen asjale moodsamast küljest. 2011. aastal organisatsiooni Freedom House poolt läbiviidud uuringust selgus, et Eesti on internetivabaduselt maailmas esikohal. Pressivabaduselt olime 2012. aastal Soome ja Norra järel kolmandal kohal. Statistika järgi tundub Eesti olevat kui ajakirjanike paradiis ja eks ta ole ka. Ei ole just palju riike, kus on täiesti igapäevane kritiseerida valjul häälel valitsuse tööd ning vajakajäämisi. Vabadus kõneleda tõtt on juurdunud sügavale meie sisse.

Isegi haridus Eestis on silmapaistev. PISA testide järgi olid meie kooliõpilased nii lugemises kui ka teaduses esimese viieteistkümne riigi seas maailmas. Tartu ülikool kuulub 3% maailma edukamate ülikoolide sekka ning meie kõrgharidusega teadlasi hinnatakse üle terve maailma. Nii võrdleva embrüoloogia, Minoxi fotoaparaadi kui ka Skype’i juured ulatuvad ju Eestisse. Nagu on öelnud kunagine pedagoog ja kooliuuendaja Johannes Käis, “meie väikesele rahvusele on hariduse edu iseäranis tähtis, sest ainult iseseisvale rahvuslikule kultuurile tuginev väikeriik võib püsida ja püsima jääda teiste suuremate riikide keskel.”

Lisaks muule oleme veel ka edukad infotehnoloogias ning arendanud endile e-riigi süsteemi, mis on pälvinud tunnustust mitmel rindel. Eestis on mugav elada. Enamus igapäevaseid asjaajamisi saab korda saata kodust lahkumata. Pangaülekanded, arvete tasumine, uue ID-kaardi tellimine ning hinnete vaatamine – kõike seda on võimalik teha nii istudes kodus diivanil kui ka taluõues heinakuhja otsas. Eestis on üle tuhande avaliku WiFi leviala ning hulgaliselt ka muid võimalusi pidevas veebiühenduses olemiseks.

Ma leian, et meie probleem ei ole selles, et me ei taha enam olla eestlased. Paljud meist lihtsalt ei taha enam elada Eestis. Meie riik tundub nii pisikesena ja tähtsusetuna võrreldes näiteks USA või Saksamaaga. Seetõttu tehaksegi tihti otsus lahkuda kiirustades ja tagajärgedele mõtlemata ning hiljem kas vireletakse vaesuses või tullakse saba jalgevahel jälle tagasi. Oluline on enne mõelda hoolega läbi, kui kuhugi minna. Ka meie pisikeses Eestis on palju positiivset. Ei ole mõtet seda kõike kaalumata käest lasta ning loobuda võimalustest, mida võiksime realiseerida siinsamas kodumaal.

Kristina Naudi

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Nagu pioneeri koondusel oleks
Nagu pioneeri koondusel oleks
Läbi meie uue iseseisvuse aja on sellel inimelu alal, mida tähistame hariduse ja kasvatusega, käinud vaikne mõistete positsioonivõitlus. Vanad ja vankumatuna tundunud on taandunud, uued, mille inspiratsiooni lähte leiame valitseva aja vaimu eelistustest, agressiivselt peale tunginud. Kasvatus ja haridus on ajalooliselt ikka paindunud valitsevate ideoloogiate päraselt. Vabanemist ja iseseisvumise lootust tõotas valgustusaja ideestik, pedagoogika kujunemine teaduseks ning teaduste spetsialiseerumine. Nii tekkisid kiiresti ka valdkonnale omased teooriad ja mõisted. Ent see iseseisvumine oli näiline. Valitsevad ideoloogiad ja režiimid on haridusest alati püüdnud teha nii oma liitlast kui ka survestajat inimeste arusaamade allutamiseks. Kasvatus aga on kõndinud ühiskondlikult võimukate väärtuste käekõrval. Me… Loe rohkem »
wpDiscuz