7

Kreidy Naudre: Maa, mille eest võidelda

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Wiedemanni gümnaasiumi Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kõnevõistluse võidukõne, mille autor kandis ette 24. veebruaril Haapsalu toomkirikus.

Armsad kaasmaalased, lugupeetud õpetajad ja tore koolipere!

Ma olen nii mõnelgi aastal 24. veebruari auks peetud paraadil marssinud või lippu hoidnud. Ja nagu veebruari ilmadele kohane, on olnud alati lumine, tuisune ja jäiselt külm. Ja siis ma olen seal hoidnud seda lippu ja niimoodi värisenud, sõrmed lipuvarda külge jäätunud. Aga mis siis, kui ma ütleks teile, et see värisemine pole olnud külmast, vaid hoopis autundest. Minule kui poisile või nüüdseks kui noormehele on see auasi. See on midagi, mida on raske või lausa võimatu sõnadega kirjeldada. Ma olen alati vaadanud endast vasakule ja vaadanud endast paremale, vaadanud enda ette ja taha ning vaadanud neid teisi noori, kes on tulnud sellel külmal päeval välja ja näitavad, et nad hoolivad, et neile läheb korda Eesti iseseisvus ja selle päeva tähtsus. Sellistel hetkedel on raske pisarat tagasi hoida. Aga kui hakkab pihta Eesti hümn või muu isamaaline laul, siis on see lausa võimatu.

Ja nagu seal väljas lippu hoides, värisen ma ka tänagi teie ees. Ei, mitte selle pärast, et ma kardaksin teie ees olla, sest mul on au olla tänasel päeval sellise meeldiva publiku ees, aga siiski ma kardan. Ma kardan, et ma pole osanud valida piisavalt õigeid sõnu enda väljendamiseks.

Täna on eriline päev! Lennart Meri on öelnud, et eestlaste ajalugu ulatub minevikku üle viiekümne sajandi, Eesti riik ulatub minevikus aastani 1918.

Täna, 95 aastat tagasi, 24. veebruaril 1918, loeti Viljandis ette manifest, mis oleks võinud avalduda juba tegelikult 22. veebruaril Haapsalus, aga loeti avalikult esmakordselt ette 23. veebruaril Pärnu teatri rõdult ja 24ndal Viljandis, 25ndal Tallinnas ja avaldati ajakirjas Teataja. See oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele, kus oli kirjas järgmine lause:

“EESTIMAA, tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale ISESEISVAKS DEMOKRAATLISEKS VABARIIGIKS.” Aga ajalootundidest me teame, et võitlus iseseisvuse eest alles algas.

Algas Vabadussõda, kus olulist rolli mängisid minuvanused koolipoisid. Koolipoisid, kes otse koolipingist lahingusse tõttasid. Koolipoisid, kes olid veel liialt noored, et mullaga ühte astuda. Aga ka koolipoisid, tänu kelle panusele võime pidada 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahulepingut Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.

Sellega ei lõppenud kannatused. Eesti riik ei jõudnud saada vanemaks kui poisikeseks, kui tuli iseseisvusest loobuda. Järgnesid perioodid, mis on põhjustanud valu, viha, kibedust ja nõudnud eesti rahvalt liialt pisaraid.

Oleks kujutlematu mõelda, et praegu astuks keegi uksest sisse ja ütleks, et nüüd on minek. Minek kuhugi tundmatusse, eemale kodust, eemale perest… eemale Eestist… hüvasti jätmata. Aga just nii juhtus. 1941. aasta juuniküüditamisel, kui keset ööd aeti paljud pered üles ja aeti vagunitesse. Vagunitesse, kus polnud vett ja mis olid täis pressitud inimesi, sealhulgas lapsed ja voodihaiged. Või oleks õigem öelda vagunitesse täis hirmu. Sest kõige õudsem oli neile inimestele see, et ükskõik kellele nad seal vagunis otsa vaatasid, peegeldus nende silmadest vastu ainult hirm ja teadmatus. Peale selliseid sündmusi võtsime vastu sakslasi kui vabastajaid. Aga see ei olnud midagi muud kui Saksa okupatsioon, millele järgnes pikk Nõukogude okupatsioon. Aga olles kord juba vabaduse maitset tundnud, selle janu ainult suurenes kannatustega. Eesti riigil õnnestus peale tormilisi ja keerulisi sündmusi 20. augustil 1991 taasiseseisvuda. Nüüd oleme olnud iseseisvad varsti juba aasta kauem kui esimene kord.

Ma ei taha täna pidada maha ajalootundi, aga ma tahaks, et igaüks leiaks tänases päevas selle hetke, kus ta mõtleks nende inimeste peale, kes on näinud vaeva ja verd valanud, et me võiks elada iseseisvas Eestis.

Peale eespool öeldut tahaks lausuda salmi Peeter Volkonski laulusõnadest: “Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge Ja kummalised nende laululood.” Ja käsi südamel võin ma vastata küsimusele “Mis maa see minu jaoks on?”. Minu jaoks on see isamaa, kodumaa ja sünnimaa. See on maa, mille eest ma võiks võidelda ja langeda, sest ma olen sündinud iseseisvasse Eestisse ja ma tahan, et ka mu lapsed võiksid sündida vabasse Eestisse.

Aga täna on siiski pidupäev. Viimane juubel enne suurt sajandat. Nii et tähistagem ka tänast päeva suurejooneliselt. Näidakem täna ja ka edaspidi välja sedasama ühekuuluvustunnet, mida tunneme ühislaulupidude ajal, kus ei ole tähtis inimese nimi su kõrval, vaid see, et ta on eestlane.

Palju õnne, eestlased! Palju õnne, Eesti! Aitäh!

Kreidy Naudre

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ätt.
ätt.

20.aastat tagasi olin ka mina kõnelejaga ühel nõul aga kus me oleme täna?

kulla tüdruk
kulla tüdruk

kahju hakkab sinust kus kohas see ISESEISEV DEMOKRAATLIK VABARIIK ON – pole meil ei iseseisvust sest eesti on välisabist sõltuvam mui iial enne. rahvavõimu ka ei ole – sest rahvas on meil maksumaksja staatuses. huvitav kas see oligi selline konkurss kus pidi võimu ees lömitama. see kes paremini lömitas seda parema koha sai. jaaaa …… seda tuleb õppida juba varases nooruses. – LÄÄNE ELU EI KUSTUTA SEDA KOMMI SIIN ÄRA. SELLEGA TE SEDA PATRIOTISMI EI KASVATA.

Ahto
Ahto

Ega selline kommentaar stiilis “kõik on pees ja üha rohkem peese läheb” ,nüüd ka patriotismi ei kasvata. Ja enne kommimist oleks võinud teksti läbi ka lugeda ,soovitavalt mõttega . Ehk oleksid isegi taibanud ,et Kreidy ei ole tüdruk .

ototriin
ototriin

vata siis tulebki kirjutada sellest, miks me seal tänaseks oleme kus päike ei paista ja mida annaks teha et see nii ei oleks ja milline on noore inimese roll selles ? Kuid paljudele pole veel ilmselt selge et oleme enda riigiga seal kus päike ei paista. Mitte lipitseda võimu ees ja tsiteerida ajalugu ja teised tehku, ning üldse reguleerib kõiki maailma protsesse tööjõuturg – kas nii või.

Villu Kibena
Villu Kibena

Ma paljastan oma hallipea nende mõtete ees!

Aju hans
Aju hans

lihtsalt suuuuuper

Merle
Merle

Suurepärane kõne! väga ilus

wpDiscuz