Keidi Väer: Meil tuleb võidelda oma kinnisuse ja eneseuhkusega

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Wiedemanni gümnaasiumi Eesti Vabariigi 95. aastapäeva kõnevõistluse eripreemia saanud kõne “Sinu kodumaa”.

Lugupeetud kaaskodanikud!

Kas teie armastate oma kodumaad? Mõelge hetkeks, mida te olete oma kodukoha heaks teinud? Kas te annaksite oma elu kodumaa ja ligimese kaitseks?

Mina ise ja usun, et ka paljud siinviibijatest on nurisenud Eesti majanduse või ilmastiku üle. Ma ütlesin kord oma abikaasale: “Kui ma gümnaasiumi lõpetan, tahan minna elama Austraaliasse.” Ta vastas: “Miks küll? Kui sa sündisid siin, siis järelikult sa peadki siin olema. Sa oledki määratud elama Eestis.” See väga puudutas mind. Ma mõistsin, et igaühel võib olla mõni eriline ülesanne oma ligimeste ja kodumaa ülesehitamisel. Aga kui paljud seda ülesannet märkavad?

Mitmed eestlased on rännanud lõunamaade vaesunud rahvaste sekka. See on imetore, olen isegi sellise missiooni peale mõelnud. Kuid ärgem jätkem tähelepanuta ka isamaa vajadusi.

Ma usun, et meile on antud võimalus esitada oma ideid ning viia need täide ühiskonna kasuks. See on tahte küsimus, ettevõtmise asi ning meie kõigi proovilepanek.

Ma olen kuulnud välismaalaste arvamusi Eesti rahva kohta: “Nad on kuidagi nii külmad, enesesse tõmbunud.” Kas teile tundub ka nii? Mulle jääb küll mõnikord selline mulje. Mis te arvate, mis võib selle põhjuseks olla? Äkki see, et oleme traditsiooniline põhjamaa rahvas ning külm ilm on meie südamedki kalgiks teinud. Või on selle põhjuseks sajandeid kestnud võõrvõimude üleolev käitumine Eesti talurahva üle.

Jüriöö ülestõusu ajal uskusid eestlastest vastuhakkajad siiralt, et suudavad maa tagasi vallutada. Nad andsid oma elud, et küündida vabaduseni. Selline võitlus ei jää mitte ainult keskaja varju, vaid oli viimati eelmisel sajandil. Rahvas võitles küll laulu ja ühtehoidmisega. Aga. Ma usun, et palju suurem roll oli eestpalvetajatel, kes Jumalat appi hüüdsid Nõukogude võimu ahastuses. Ei ole inimese käes surm ega elu, orjus ega vabadus, vaid Kõigekõrgema suure armu tõttu võime Eesti Vabariigi 95. aastapäeva tähistada.

Meie põlvkonnale on vabadus kätte võideldud, mille pärast siis meil on veel vaja võidelda? Meil tuleb võidelda oma kinnisuse ja eneseuhkusega. Tänapäeva võitlus on vaimne. Sellepärast esimene samm või üleskutse võikski olla: ärgem löögem ust kinni abivajajate ees!
 Et midagi enda ümber muuta, tuleb alustada iseendast. Seejärel võib liikuda suuremate eesmärkideni – eesmärkideni, mis on seotud lähedastega, kooliga, kodulinnaga, Eestimaaga. Armastage oma kodu, hoolige ka neist, kes sinust ei pruugi hoolida. Olge rahul sellega, mis juba olemas on ja osake hinnata seda, kus te elate, sest paljudel pole üldse oma kodumaad…

Aitäh!
Keidi Väer

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
ätt.
11 aastat tagasi

Kõne on hea aga keda Sa kaitsma tormad?Eesti maa ei kao kuhugi aga kaitsta esiletükkivaid aferiste?Tänan!

George Orwell
11 aastat tagasi

sõda on rahu, vabadus on orjus, teadmatus on jõud. ära võitle üksi meie kohtumispaik on siin restart.eesti@gmail.com

Merle
11 aastat tagasi

Väga kena kõne, aga ma arvan, et eesti rahval ja võitlejatel, kes oma elusid meie riigi heaks on andnud, on siiiski üks ja ainus roll Eesti kujunemisel ja vabanemisel!