Kaire Reiljan: Haapsalust ja monumentidest

Ene Pajula arutles Lääne Elus, mida arvaks kõigile hästi tunud haapsallane Gunnar ise mõttest talle monument püstitada ja kes üldse väärib monumenti. Kaire Reiljanil on selle kohta samuti oma seisukoht.

Mind on juba aastaid kummitanud üks mõte, mis on Gunnari mälestusmärgi püstitamise ümber tekkinud aruteludega hakanud taas kuskil kukla taga tuksuma.

Pole kahtlustki, et Haapsalus on 700 ja enama aasta jooksul olnud ohtralt lugupidamist väärivaid inimesi, kellest peaaegu igaühele võiks ju monumendi püstitada.

Neile võiks lisada veel Haapsalu salli ja vehklemistraditsiooni, sest Haapsalu mudale on juba monument „Kepimurdja“ kujul.

20 aastat tagasi viskas Lääne Elu 1. aprilli lehes nalja, et Haapsallu püstitatakse vahetatavate peadega kaksikratsamonument „Maavanem ja volikogu esimees võitlemas lohega”. Asja mõte oli selles, et ametnike vahetudes saab vahetada ka ratsanike päid.
See oleks tulus, sest uusi päid on odavam teha kui tervet monumenti, samuti oleks see atraktiivne jms.

Viimase aja vaidluste taustal, kus leitakse, et üks või teine väärikas linnakodanik pole oma monumenti saanud, tuleks vahetatavate peadega ratsamonumendi kasutuselevõtu ideed uuesti kaaluda.

Ratsamonumenti poleks isegi vaja, piisaks postist, sest väikekodanlikus Haapsalus kiputakse mälestusmärkide ainuvõimaliku vormina nägema posti, mille otsas on kultuuritegelase, auväärse kodaniku või muidu tähtsa mehe pea.

Nii olekski linnas väärikas kohas uhke postament, mille otsas käiksid rotatsiooni korras kõik tähtsate meeste–naiste pead — kuu aega Laikmaa, kuu aega Haavamägi, kuu aega Wiedemann, kuu aega Haapsalu sall jne. Kui ring täis, siis otsast peale!

Nali naljaks, aga tõsisemaks minnes — kui Haapsalus millestki tõesti puudu on, siis just lõbusaist linnamonumentidest.

Tundes suurt austust Roman Haavamäe ja tema loomingu vastu, julgen siiski öelda, et neist peadest posti otsas hakkab juba väsimus tekkima. Haapsalus on selliseid pea–posti–otsas–monumente liigagi palju.

Tartus käies teeb tuju heaks siga tünni otsas, Rakvere keskväljakul jalgrattaga poiss, Tallinnas keset tänavat sammuv korstnapühkija, kuigi viimane teenis ilmselt autori tõttu ka üksjagu kriitikat.

Haapsalul on heal juhul vastu panna vaid Tagalahe jääkaru (samuti algselt Haavamäe töö), mis tähelepanu tõmbab, küsimusi tekitab ja suunurgad üles kergitab.

Miks aga ei võiks meilgi seista peatänaval pisut kühmus elusuuruses Gunnar, nagu Stockholmi Rauaturul Evert Taube; või Promenaadi kaldapealsel pingil istuda Haapsalu sallikuduja, kõrval korv valmis sallidega; või Haapsalu gümnaasiumi juures võistlushoos vehklejad, avaldades austust ühtaegu nii vehklemistreenerile Endel Nelisele kui ka sümboliseerides Haapsalu vehklemistraditsiooni. Võimalusi on ju kümneid.

Või miks mitte ka lihtsalt ulakad skulptuurid linna eri paigus, mis ei sümboliseerigi midagi, küll aga elavdavad linnaruumi.

Paraku kostab peaaegu iga uue skulptuuri püstitamise kava korral ohkeid: „Kuidas te sellele ometi ausamba tahate panna, kui see ja see palju väärikam inimene pole oma sammast saanud!” Ikka seesama: tehtagu, korraldatagu, pandagu!

Miks ei võiks asjast huvitatud seltskonnad ise kokku tulla, idee välja kuulutada ja üldrahvalikku korjandust algatada, nagu tegi seda praegu Haapsalu Gunnari sõpruskond. Nii võiks ju kirjandusklubi algatada monumendi püstitamise Wiedemannile, kunstiklubi Laikmaale või Haavamäele, sportlased Nelisele jne.

Kui isik, kelle mälestust jäädvustada tahetakse, avalikkusele korda läheb, küll siis tulevad ka annetused — võtku see kaua aega tahes. Algatamine pole kellelegi keelatud.

Lõpetuseks paar märkust ka teisipäevases Lääne Elus ilmunud Ene Pajula arvamuse kohta. Ei saa päris väita, et Wiedemanni kooli nime kadumisega kaob Wiedemanni nimi Haapsalu avalikust ruumist. Meil on ju ikka Wiedemanni tänav ja mälestustahvel tema sünnimajal, mis tegelikult küll ei ole tema sünnimaja.

Vastu tahaksin vaielda ka seisukohale, kas Gunnar oleks üldse tahtnud, et talle mälestusmärk pannakse.

Tõmbaksin paralleele Norra kir-janiku Ibseni sünnilinna Skieniga. Seal vaatab linna igal tänavanurgal vastu mõnest tema teosest tuttav tegelane ja peaaegu iga maja, kuhu Ibseni jalg sisse astus, on tahvliga tähistatud.

Ometi lahkus Ibsen Skienist, niipea kui täisealiseks sai, teadmisega, et ei taha sünnilinna enam kunagi tagasi tulla. Me ei tea, kas ta tahtnuks, et sünnikoht talle skulptuuride püstitamisega tähelepanu pöörab.


Kaire Reiljan,
ajakirjanik