Oktoobri lõpupäevil andsin riigikogus üle otsuse eelnõu, millega sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku moodustada parlamendi juurde omavalitsusreformi probleemkomisjon. Ma tean väga hästi, et ühe järjekordse komisjoni loomine ei pruugi olla ülearu populaarne ettepanek. Samas olen sügavalt veendunud, et omavalitsuspoliitika vajab praegusest oluliselt rohkem arutelu ja seda ka laiemal poliitilisel pinnal. Täna on ju nii, et spetsialistid ütlevad, et omavalitsused vajavad sisulisi muudatusi ja sedasama väidavad ka omavalitsused ise. Teisalt ei muutu aga mitte midagi, sest kumbki valitsuserakond püsib jäigalt oma arvamuse juures. Regionaalminister on nüüdseks tulnud kaks korda enne kohalikke valimisi välja omapoolsete mõtetega. Enne eelmisi valimisi ei jõutud kuskile. Kas nüüd siis jõutakse?
Kui Vallo Reimaa eelmise regionaalministrina jõudis haldusreformi osas kokkuleppele juba üpris lähedale, siis tõrjuti ta valitsusest ruttu kõrvale. Täna on põhjust küsida, kuidas seekord läheb, kas 2013. aasta sügiseks jõutakse reformini? Või suudavad poliitilised jõud vähemalt mingisugustes ühistes seisukohtades kokku leppida ja need kirja panna? Edasiminek oleks isegi see, kui konkreetselt saaksid kirja need asjad, milles ollakse täiesti eri meelt. Rahvas saaks lugeda ja oma järeldused teha ja ka regionaalminister saaks lugeda ja oma järeldused teha.
Riigikogus on omavalitsuspoliitika põhiseaduskomisjoni töövaldkond. Samas on riigikogu juba aastaid jäänud asjakohasest arutelust üpris kõrvale. Eelmise riigikogu koosseisu lõpus toimus küll omavalitsuspoliitika arutelu riikliku tähtsusega küsimuse tähe all.
Sellest debatist ei sündinud aga paraku midagi. Tänavu kevadel käisid omavalitsused välja riigireformi tegemise vajaduse ja esitasid vastava deklaratsioon riigikogu esimehele. Kahjuks ei ole põhiseaduskomisjon seda pöördumist arutanud. Komisjon ei ole tegelenud ka regionaalministri hiljutise “kuue variandi” algatusega ega ka justiitsministri kavatsusega töötada välja riigireformi põhimõtted.
Mitte et ma kritiseeriksin põhiseaduskomisjoni tööd – seal jätkub tööd juba valmis seaduste ja esitatud eelnõude kallal. Pigem juhin ma tähelepanu sellele, et riigikogus ei toimu omavalitsuspoliitika teemadel süstemaatilist arutelu. Olemas on küll omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühm, kuid see töövorm ei ole osutunud eriti tõhusaks, et teemat fookuses hoida. Kindlasti oleks oluliselt tugevamaks lahenduseks eraldi komisjoni loomine, kus saaks probleeme süvitsi käsitleda. Meie ettepaneku kohaselt oleks tegu ajutise komisjoniga, mis saab kindla ülesande ja ka töötamise tähtaja.
Nähes seda murede mäge, mis linnade ja valdade ees aina kõrgemaks kerkib, on sotsiaaldemokraadid valmis appi minema nii omavalitsustele kui ka regionaalministrile. Me ei saa ootama jääda järgmisi riigikogu valimisi lootuses, et oleme siis valitsuses ja saame ise härjal sarvist haarata. Muidugi me loodame, et ministri soov jõuda lõpuks lahendusteni on ikka siiras ja mitte poliitiline pseudotegevus.
Omavahelistes vestlustes riigikogu koridorides saavad ka paljud koalitsioonierakondadest pärit kolleegid muudatuste vajadusest aru. Aga tihtipeale ei saa ka. Ma ei taha hästi uskuda, et siin on tegu maailmavaatega, kui riigikogu liige räägib, et omavalitsustel pole häda midagi, küll nad saavad hakkama, tehku omavahel koostööd, kui tahavad ja see ongi demokraatia. Pigem kipun arvama, et tegemist on siiski poliittehnoloogiaga – paljude väikeste ja nõrkade omavalitsustega manipuleerida on oluliselt lihtsam, kui vaielda tugevate maakondadega.
Minu sotsiaaldemokraadist kolleeg Andres Anvelt pani omavalitsuste probleemide ignoreerimise sündroomile hoopis lihtsama diagnoosi. „Mitte liberaalsus, vaid puhas laiskus,“ ütles Anvelt. Kui sinu teismeline laps jätab toa koristamata ja teatab sulle, et ta on toa puhtuse osas liberaal, siis on see tegelikult laiskus. Kas on võimalik eitada omavalitsuste probleeme väitega, et see on ongi liberaalsus?
Omavalitsused ootavad vastuseid!
Neeme Suur
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Bloombergi andmetel saab meist juba sel aastal EL kõige vaesem riik. Meist möödub Sloveenia. Järgmisel aastal möödub Sloveenia Kreekast, kuid 2014 on lootust, et ka meil õnnestub mööduda Kreekast. Hurraa, seltsimehed, valige Reformierakonda.
Pole õige öelda, et Bloombergi andmetel, sest sinu jaoks ei ole allikaks olnud Bloomberg. Selle uudisteportaali lugejad reeglina suudavad vahet teha Euroopa Liidul ja Eurotsoonil.
kuidas ei ole, ikka on Bloomberg minu allikas. See, kas jutt käib Eurotsoonist või Euroliidust, on meie majanduse olukorra hindamiseks üsna ebaoluline nüanss. Võibolla tõesti kellegi jaoks on Eurotsooni punaseks laternaks olemine uhke tunne. Ja on ju veel arenguruumi – Euroliidu viimaseks…
läheb haldusreformiga mujal Eestis kuidas läheb, aga Läänemaal võiksid omavalitsusjuhid ja volikogud mõistuse pähe võtta ning omavahel liituma hakata. Nii tekikski üks maakonna suurune vald. Näha on, et nii kaua kui reformikad valitsuses, ei juhtu siin midagi. Juba ammu tunne, et see erakond pole oma nime (REFORMI….) väärilinegi enam, pigem STAGNAERAKOND.
Oskad sa nimetada 3 reaalset positiivset asja ,mida need liitumised annaks ?
Kas uus risti lennuvälja idee on juba maha maetud.
ootame kui külm soo ära kaanetab ja lennuväli ongi valmis ja euromiljonid taskus
Vahet pole mis mujal toimub aga meil on Neeme sebitud ringtee ja 200 meetrit valgustatud maanteed mis kokku maksis 10 milkut vanas rahas. Juhhuuuu
muudkui ootate sm. sotsid ja vahutate, uut Leninit ootate