Läänemaa muuseumide suvise külastatavuse edetabelit juhib konkurentsitult Haapsalu piiskopilinnus. Seal käib suve jooksul sama palju inimesi kui kõigis teistes Haapsalu ja selle ümbruse muuseumides kokku.
Mõneti on see mõistetav, sest linnus on Haapsalu suurim turismiobjekt, kus ükski turist naljalt käimata ei jäta. Kindlasti on oma osa selleski, et linnuse ekspositsioon pidevalt muutub ja sinna on põhjust ikka ja jälle tagasi minna.
Hoopis raskem on end märgatavaks teha Läänemaa muuseumil. Suvi näitas, et muuseumi filiaalidesse — Iloni Imedemaale ja Laikmaale — leiab tee rohkem inimesi kui raekotta põhiekspositsiooni vaatama. See näitab, et teemamuuseumidel, mille alla võib lahterdada ka Rannarootsi ja raudteemuuseumi, on lihtsam oma sihtrühm leida.
Kas on see märk, et klassikalised maakonnamuuseumid, mis annavad ülevaate ühe kandi kultuuri– ja ajaloost, on oma aja ära elanud?
Loodetavasti mitte. Küll aga sunnib see pildil püsimiseks kogu aeg teistega võidu jooksma. Keskmine külastaja tahab kogu aeg midagi uut ja uhkemat — ta tahab katsuda ja kogeda, ta tahab emotsiooni. Klassikaline muuseumiekspositsioon nõuab aga liigset süvenemist.
Siiski on muuseumidest rääkides midagi, mida ei saa unustada. Muuseumi põhifunktsioon pole siiski mitte külastaja meelt lahutada, vaid ikkagi koguda, säilitada ja uurida, st see, mis kõrvaltvaatajale silma ei paista.
