Vaiko Epliku ja Eliidi tasuta kontsert Haapsalu kultuurimaja ees tõi kohale nii esireas tantsivaid austajaid kui niisama uudistama tulnud linnarahvast.
Eplik bändiga mängis nii uue plaadi lugusid kui ka vanu hitte. Sümboolselt kadusid muusikud umbes tunniajase kontserdi järel minutiks kultuurimaja galeriisse, et siis lisalugudeks tagasi tulla.
“Tegelikult me teadsime, et meid tagasi kutsute,” muigas Eplik. Kuuenda oma nime all välja antud eduka plaadi järel võib ta endale ilmselt taolist enesekindlust lubada.
Tasuta kontsert tõi kohale ka neid, kes Epliku-vaimustust ei jaga. Tõlkisime Haapsalut külastanud tšehhi sõbrale, et viimane laul räägib teismelistest libahuntidest, mille peale suutis ta vaid “Oh jumal” lausuda.
Pärast kontserti müüs Eplik plaate ja vinüüle. Kui vinüülide vastu oli huvi tagasihoidlikum, meelitades ligi peamiselt sinist värvi plaadist võlutud noori, kellel mängijat polegi (ka siinkirjutaja on taolises ebapraktilises ostus süüdi), siis CD-plaadist jäi mõni järjekorra lõpus seisnud soovija ilma.
Kellele Epliku kosmoseodüsseiast ja soorebastest väheseks jäi, võis kultuurimaja eest edasi liikuda SEE teatri hoovile.
Haigla ja teatri vahelisele muruplatsile jäävale künkale ja teatrihoovile oli poole üheksa paiku kohalikke noortebände vaatama kogunenud paarkümmend huvilist.
Üritus nimega “Küte Rock Nektarile” võlus ennekõike lavaasukohaga. SEE teatri katusel muusika mängimine on kindlasti vägagi punk ja rock’n’roll kogemus.
Kavalaid lahendusi leidus veelgi: keset hoovi oli püsti pandud igati korralik valge uks, millest sai edasi-tagasi läbi kõndida. Juures olev annetuskast aga palus toetada ukse avamist SEE teatrisse.
Kella 11st õhtul võttis muusika asemel hoovis koha sisse kino, alternatiivseid lühifilme valis Reino Aedmäe.
Poole ühe paiku öösel SEE teatrist läbi kõndides oli must-valget õudusfilmi vaatamas kolm vaprat huvilist.
