Tõenäoliselt pole maailmas riiki, kus pole olnud ühtegi skandaali, mis on seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks erakondade rahastamine ja kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või siis tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Kevadel lahvatanud skandaal peaministrierakonnas tõstis ka Eestis selle teema jõuliselt päevakorda.
Aastate jooksul on ka erakonnad olnud rahastamise küsimuses väga erinevatel seisukohtadel, mis teeb üksmeele leidmise raskeks. Viimane suurem seadusemuudatus kinnitati 2010. aasta novembris, kui parlamendi enamus dekriminaliseeris muuseas kahtlaste annetuste vastuvõtmise. Olgu öeldud, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud hääletasid ainsana selle muudatuse vastu.
2011. aasta alguses toimus riigikogus sotsiaaldemokraatide eestvedamisel riiklikult tähtsa küsimusena arutelu erakondade rahastamise teemal, kus räägiti samadest asjadest, mis täna kummitavad reformiparteid. Selle debati keskne mõte oli, et seni, kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et usaldus poliitikute ja riigikogu vastu tõuseks. Ja reaalsuses ju täpselt nii ongi.
Täna on oluline mitte takerduda minevikku, vaid jõuda lahendusteni, mis aitaksid tulevikus taolisi vigu vältida. SDE on korduvalt tulnud välja ettepanekuga kehtestada erakondade valimiskulutustele ülempiir.
See kindlustaks selle, et parteide reklaamikampaaniaid on võimalik võrrelda ning loodetavasti tuvastada ka rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud summad ja näidatud reklaamide tegelikud maksumused ei lähe omavahel kokku. Omavahel võitlevate reklaamifirmade, plakatitel naeratavate nägude ja loosungite asemel oleks sel juhul suurem rõhk sisulisel poliitilised debatil.
Valimiskuludele ülempiiri seadmisega oleme juba kolmandal ringil. Selle mõtte vastu on aga kaks suuremat erakonda ning viimaste arvamusküsitluste valguses tundub, et mõlema valijaid jätab see teema külmaks. Samas tahaks väga loota, et õhus olev diskussioon ei vaibu suvepäikese all, sest nende ettepanekute põhjalaskmisega laseksid poliitikud käest võimaluse kasvatada erakondade ja poliitikategemise mainet.
Väidan, et tahtmise korral on kindlasti võimalik teha erakondade rahastamist oluliselt läbipaistvamaks. Lisaks nn varjatud annetustele on veelgi ohtlikumad need kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiskampaaniate mahtusid, saab järeldada, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.
Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast – riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane tuluallikas on selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.
Poliitilise tahte olemasolul saaks kohe teha nelja asja – esmalt on vaja kohustada erakondi kõiki tehtud kulutusi senisest detailsemalt deklareerima. Kui tuleb täpselt välja tuua kõik ostetud lehepinnad ja teleklipid, siis ei saa ükski parteikontor väita, et saja tuhande silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki. Samuti torkaks teravalt silma see, kui mõni erakond suudaks soetada telesekundeid või leheruumi konkurentidest oluliselt odavamalt.
Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust see, kui erakondade valimiskuludele tellida sõltumatu audit. Olukord, kus üleval on kahtlused, et osa erakondade kampaaniakulusid pole ausalt deklareeritud, vajab kindlasti muutmist. Sõltumatu auditi rakendamine valimiskampaaniate jälgimiseks on tõsine samm avatuma poliitika suunas.
Kolmandaks tuleb valimiskuludele seada ülempiir, millest oli juttu ka eespool. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ning plakatite ja telesekunditega „võidurelvastumine“ kaotaks mõtte. Kindlasti vähendaks taolise lae seadmise kiusatust hankida raha kurvilisel teel.
Neljandaks saab piirata ka maksimaalset annetust ühe annetaja kohta. See võtaks igasuguse aluse kahtlustustelt, et Eestis saab omale meelepärast poliitikat osta.
Kas mõni neist sammudest on täitmatu? Julgen väita, et ei. Samuti olen kindel, et nende elluviimine ei kahjusta kuidagi erakondade võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega ka inimeste suutlikkust teha valimispäeval informeeritud otsus. Vastupidi – kommertsi vähenemine kampaaniates aitaks vähendada võõrandumist poliitikast.
Kuigi raha paneb rattad käima ka poliitikas, pole ühtegi põhjust, miks ei saa tänast süsteemi otsustavalt remontida. Ainult tahtmist ja koostöövõimet on Toompeale rohkem vaja.
Kajar Lember
riigikogu liige, SDE
