Eelmisel aastal kasvas Läänemaal hüppeliselt haigestumine puuknakkustesse – kui 2010. aastal registreeriti kaks puukentsefaliiti haigestunut, siis 2011. aastal juba 15. Puukborrelioosi haigestumuse näitajad olid vastavalt 75 ja 127.
Puuknakkustesse haigestumine tõusis terviseameti andmetel terves Eestis – entsefaliiti haigestus 2010. aastal 201 ja 2011. aastal 250 inimest, borrelioosi vastavalt 1721 ja 2303. Rohkem haigestunuid oli Saare- ja Hiiumaal, Harjumaal, Raplamaal ja Läänemaal.
Tartu ülikooli zooloogia lektori Mati Martini sõnul ei ole puuknakkustesse haigestumuse tõusu kindel põhjus teada, kuid oletada võib mitut tegurit.
Kõigepealt nimetas Martin põllumajanduse hääbumisest tingitud võsade pealetungi. Võsas on aga hiirtel ning nende järel ka rebastel ja kährikutel hea elada. Nimelt on hiired ühed põhilised puukide vastsete toitjad, kiskjad aga täiskasvanud puukide toitjad.
“Viimastel aastakümnetel on inimesed kolinud sisuliselt võssa elama,” illustreeris Martin. “Kui vaadata uusasumite planeeringuid, siis sageli asuvad need keskelt puhastatud võsalapi või metsatuka sees, selline elupaik on aga puukidele väga sobiv.”
Järgmine põhjus on Martini kinnitusel lemmikloomade, põhiliselt kasside ja koerte, arvu kasv. Nende järelevalve on aga nõrk ja nii nad luusivadki elamute lähedal võsas või metsatukas ning toovad sealt puugid eluruumidesse kaasa. “Sagenenud on juhud, kus puuk ongi munenud tuppa ja sealt on ära korjatud kümneid vastseid,” rääkis Martin.
Kolmanda põhjusena tõi zooloog välja marutaudivastase vaktsineerimise mõju. Nimelt on rebaste ja kährikute arv on tunduvalt suurenenud ning toidupuudus sunnib neid suuremal alal ringi liikuma, levitades samal ajal ka puuke. Loomad on asunud elama kas otse linna või käivad inimeste elamute ümber luusimas ning toitu otsimas.
Teatud osa on puukide levikul Mati Martini arvates ka meie elustandardi praeguses seisul, s.o suurel tööpuudusel. “Osal inimestel rohkem vaba aega, samuti otsene vajadus metsast midagi söödavat hankida,” ütles ta. Ohuallikana nimetas zooloog samuti materiaalselt kindlustatud inimeste hobi – jahipidamist –, veidi vähem oluline on Martini sõnul kalapüük veekogude kallastelt.
“Nii puukborrelioos kui ka -entsefaliit on meil suhteliselt uued haigused,” rääkis Martin.
Entsefaliit hakkas levima esmalt Ida-Eestist ja üksnes laanepuugi kaudu, seega oli risk väike. Kui aga haigusetekitaja läks üle ka võsapuugile, kes on meil väga tavaline, eriti Lääne-Eestis ja Saaremaal, siis on selge, et ka haigestumus inimeste hulgas tõusis. “Õnneks on entsefaliidi vastu võimalik vaktsineerida, mis minu arvates ongi ära hoidnud massilise haigestumise,” ütles Martin. “Et aga borrelioosi puhul vaktsineerida ei saa, ongi selle haiguse levik kontrollimatu.”
Mati Martin ei olnud tuleviku suhtes optimistlik, arvates, et haigust kandvate puukide osakaal populatsioonis järjest suureneb.
Terviseameti Haapsalu esinduse epidemioloogia spetsialisti Lea Kiisi kinnitusel on paras aeg vaktsineerida end puukentsefaliidi vastu juba praegu.
“Kuna esimese ja teise süsti vahe peab olema üks kuni kolm kuud, on lähiajal vaktsineerides puukide aktiivsuse tõusu ajaks immuunsus olemas,” ütles Kiis.
Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas kuni aasta hiljem. Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust.
Terviseamet soovitab puukentsefaliidi korduvvaktsineerimist iga kolme, kuid kindlasti viie aasta järel. Lapsi vaktsineeritakse alates ühe aasta vanusest.
Kui puukentsefaliiti haigestumist saab vaktsineerimise teel ennetada, siis puukborrelioosi vastu vaktsiin puudub.
