Hannes Rumm: Hea uudis ja halb uudis

Sageli alustatakse juttu naljatleva küsimusega: „Mul on kaks uudist, kas räägin enne hea või halva?“

1996. aastal tahtis Boriss Jeltsin ühes maailmakuulsaks saanud anekdoodis pärast presidendivalimisi esimesena teada saada halva uudise. „Kommunist Zjuganov kogus 55% häältest,“ kanti talle ette.
„Milline saab siin veel olla hea uudis?“ vihastas Jeltsin.
„Teie saite 62% häältest.“

Ühe hea ja ühe halva uudise pakkus välja ka viimane Eurobaromeetri uuring, mille kohaselt halb uudis on see, et Euroopa Liidu ja euroraha usaldusväärsus on Eestis langenud. Hea uudis on see, et eestlased usaldavad neid siiski kaugelt rohkem kui enamik teisi rahvaid euroliidus. Uuringufirma Emor tulemuste kohaselt usaldab Eesti elanikest euroliitu 51% ning teiste rahvaste keskmine tulemus oli mullu aasta lõpus ainult 34%.

Maailmajao keskmine võib olla veidi eksitav, sest riigid on ju väga erinevad. Näiteks tavapäraselt kõige eurovastalisemas riigis Suurbritannias usaldab euroliitu ainult 17%, samas on meie naabruses Läänemere-äärsetes riikides usaldust märksa rohkem (Leedus 50%, Lätis 40%, Taanis 50%, Soomes 44%, Rootsis 43%).

Iga rahva hoiakuid mõjutavad nende ühiskonna jaoks olulised väärtused ja erinevad kogemused. Kuigi Soome ja Rootsi on näiliselt väga sarnased naabermaad, siis euroraha usaldab koguni 72% soomlastest, aga ainult 23% rootslastest, ning see erinevus on seletatav ainult täiesti erineva isikliku kogemusega. Mis on siis eestlaste suhtumise taga?

Murelapsest pailapseks

Meenutame korraks, kuidas eestlaste suhtumine euroliitu on sel sajandil muutunud. Kümme aastat tagasi avaldas Postimees esikaanel dramaatilise uudise: „Üle poole Eesti kodanikest on vastu riigi ühinemisele Euroopa Liiduga, mille Riigikogu, valitsus ja president on seadnud välispoliitiliseks prioriteediks.“

Postimehel oli dramatismiks põhjust, sest Euroopa Liiduga ühinemise vastaste arv kasvas toona esimest korda nii suureks. Vähe sellest, kuna Eesti oli toona ainus Ida-Euroopa riik, kus vastalised olid ülekaalus, siis pälvis see uudis suurt tähelepanu ning kandidaatriik Eesti muutus mõneks ajaks Euroopa ühiseks murelapseks.
Vahepealse kümne aastaga on eestlased rahvahääletusel otsustanud Euroopa Liiduga ühineda ning meist on pigem saanud Euroopa pailaps. Ja mitte ainult selle pärast, et Eesti majandus ja rahandus on enamiku naaberriikidega võrreldes heas korras. Seitse aastat Euroopa Liidus olemist on eestlastele andnud vahetu kogemuse liikmelisuse heade ja halbade külgede kohta.

Meie senised kogemused on olnud erinevad ning vastavalt sellele on üles ja alla liikunud Euroopa Liidu usaldusväärsus. Kõigi aegade kõrgeimal tasemel (72%) oli ELi usaldusväärsus vahetult pärast 2007. aasta aprillirahutusi. Mäletatavasti rünnati siis Moskvas Eesti suursaadikut Marina Kaljuranda ning Euroopa Liidu toonase eesistujamaa valitsusjuht Angela Merkel sekkus jõuliselt ühe Euroopa diplomaadi kaitseks Venemaal kogu liidu nimel. See tõestas meie inimestele veenvalt, kuidas toimib euroliidu solidaarsuspõhimõte ning kui oluline see on väikeriikide jaoks. Samuti olid skeptikud selleks ajaks mõistnud, et Euroopa Liitu kuulumine ei ole kuidagi ohuks meie kultuurile, pigem vastupidi. Alahinnata ei saa ka Euroopa Liidu rahalise toetuse mõju ning selle rolli toetusprotsendi kujunemisel.

Mullu Euroopa Liidus puhkenud usalduskriis paljastas Euroopa Liidu ja selle ühisraha nõrgad kohad ning sundis tegema erakordselt ebapopulaarseid otsuseid paljude riikide kulude kärpimiseks ja Kreeka pankrotist päästmiseks. Nii on loomulik, et kriis vähendas euroliidu usaldusväärsust ning tegi seda loomulikult ka Eestis.

Mis saab edasi?
Huvitav on vaadata, kuidas on muutunud eestlaste suhtumine eurorahasse, sest oleme ju ikka veel kõige uuemad euroraha kasutajad. Pikki aastaid oli eestlaste suhtumine Euroopa ühisesse rahanduspoliitikasse kaunis umbuslik, kõikudes 50–60% vahel. Inimeste toetus kasvas alles mõni kuu enne eurole üleminekut (63%) ja tõusis rekordtasemele mullu kevadel (71%), kui uue rahaga igapäevaelus oldi juba harjutud.
Ent mullu suvel alanud ja järjest süvenenud kriis ning spekulatsioonid euroala lagunemise üle vähendasid loomulikult euroraha usaldusväärsust ja nüüdseks on see samal tasemel liitumiseelse ajaga (64%).

Eurobaromeetri küsimusi korraldatakse kaks korda aastas ning kindlasti annab juba järgmine küsitlus vastuse selle kohta, kas Euroopa Liit on suutnud hakata kriisist räsitud usaldust taastama. Viimaste kuude otsused eesmärgiga tugevdada ühist rahandus- ja majandusjuhtimist ning hakata lisaks kokkuhoiule suuremat tähelepanu osutama ka majanduse kasvule pööramisele annavad selleks kindlasti lootust. Teisalt on Angela Merkel nimetanud praegust usalduskriisi Euroopa Liidus kõige tõsisemaks selle ajaloos ning kiirelt toimivaid lahendusi pole kahjuks olemas.

Hannes Rumm,
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht