1

Kirjanik Indrek Hargla: romaani on lihtsam kirjutada kui juttu

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Indrek Hargla käis Haapsalu raamatukogus lugejatega kohtumas aasta tagasi. Foto: Arvo Tarmula

Neljapäeval kohtus Haapsalus raamatukogu lugemissaalis Läänemaa lugejatega krimi- ja ulmekirjanik Indrek Hargla. 
 
Hargla alustas ilukirjanduse avaldamist 1990. aastate lõpul interneti ulmeajakirjas "Algernon". Vähehaaval sai ulmefännist, kes proovib ise oma lemmikžanris kätt, tunnustatud ulmekirjanik. Nüüd on Hargla aga troonimas Eesti raamatumüügi edetabelite tipus, läbimurde tõid ajaloolised kriminaalromaanid, mida ühendab apteeker Melchior.
 
Indrek Hargla: "Hakkasin ilukirjandust kirjutama 1998. aastal ja olin siis 28aastane. Nüüd olen 42 ja ikka kirjutan, ju siis hakkas meeldima. Mult on ilmunud 15 raamatut, värskeim oktoobris Tartus, ulmekogumik. Järgmine tuleb tõenäoliselt aasta pärast, mitte varem.
 
Olen kirjutanud kriminaalromaani struktuuris lugusid juba väga pikka aega, aga žanripuhast kriminaalromaani enne 2010. aastat mitte. Apteeker Melchiori sarja avaraamat oli esimene romaan, kus mul ei olnud ulmeelementi sees. See tsükkel peaks jätkuma vähemalt 3−4 romaani veel. Esimene ilmus 2010, kas juunis või juulis, aga töö algas sellega 2008. aasta märtsis. Esimesed kaks versiooni ei läinud käiku. See, mis ilmus, oli ümberkirjutatud kolmas versioon. Esimene versioon oli üleüldse näidend, selle alusel sündis romaan, mis nüüd on tagasi töödeldud filmistsenaariumiks − pidev transformatsioon ja lugu on selle käigus kaunikesti muutunud."
 
Kuidas Indrek Hargla kriminaalromaani ette kujutab?
 
Žanrikirjandusega juba on kord nii, et kirjanikul on teatud kindlad ülesanded ja lugejal kindlad ootused. Need peaksid kokku saama. See on žanrikirjanduse omapära, et töötad teatud raamides ja väga palju improviseerida ei tohi. 
 
Minu enda isiklik suur lemmik lapsepõlvest saati on olnud Agathe Christie, keda ma pean kõigi aegade parimaks kriminaalromaanikirjanikuks. On teisi väga häid, aga Christie on minu jaoks jäänud mitmeski mõttes ületamatuks. Kriminaalromaanide kirjutamise juurde jõudsin ma ka vist seepärast, et mingil hetkel sa ainult ei loe, vaid mõtled, analüüsid ja harutad lahti, üritad selgusele jõuda, milles saladus peitub, kuidas asju tuleb teha. Ühel hetkel hakkab teadmist kogunema nii palju, et hakkab üle ääre ajama ja tahad ise ka proovida.
 
Detektiivromaaniga on juba nii, et on kümmekond reeglit. Neid võib natuke modifitseerida, nihutada, väänata, aga nad peaksid enam-vähem kõik ikkagi paika jääma, sest muidu tuleb välja midagi muud. Mina olen klassikalise kriminaalromaani austaja. Klassikaline kriminaalromaan sündis umbes möödunud sajandi alguses. 1910−20 said kõige tähtsamad reeglid paika. Selle hiilgeaeg jääbki 1930−50 aastate vahele. Hiljem on hakanud kriminaalkirjanduses ilma tegema mitmed kriminaalromaani allžanrid, kõrvalžanrid või stiilivõtted, kõige tuntum vast Ameerika hardboiled-kirjandus. Mandri-Euroopas hakkas levima tugeva sotsiaalse taustaga kriminaalromaan, mis praegu elab eriti just Põhja-Euroopas üle oma hiilgeaega ja mis levib praegu üle maailma. See on selline kriminaalromaani vorm, kus ei ole tähtis mitte kes, vaid miks − mis sunnib tänapäeva heaoluühiskonnas inimest kuriteole. Need romaanid on täis sotsiaalkriitikat ja sotsiaalrealistlikku elementi. 
 
Seda kõike mina ei tee. Mulle meeldib just nimelt klassikaline kriminaalromaan, kus esikohal on küsimus "kes?". Ja seal on tähtis, et lahendus ja loo käik peavad olema seotud kriminaalromaani reeglitega. Agathe Christie oli täiesti ületamatu selles, et ta võttis ühe reegli ja pööras selle kuidagi ümber. Ta tõi sellesse originaalse lahenduse, sisu või nõksu ja ehitas selle peale üles terve loo. Näiteks "Mõrv Idaekspressis" − kõik kahtlusalused ongi mõrtsukad −, siin on see nõks seotud mõrvari identiteediga. Või "Haripuntki poole" − õige mõrv sündis alles loo lõpus, eelnev oli alibiloomine. See on minu arust võti klassikalise kriminaalromaani kirjutamiseks. 
 
On tähtis, et kahtlus jaguneks kahtlusaluste vahel ära ja lugeja tunneks kõiki tegelasi. Mõrvar peab olema algusest peale sees, teda ei tohi lõpus kusagilt kõrvalt sisse tuua. Eks ma õpin kogu aeg juurde ja loen teisi krimikirjanikke. Saan aru, kuivõrd palju võimalusi neis kindlates reeglistikes on. Ajalooline kriminaalromaan on üks klassikalise kriminaalromaani allžanreid ja seal on ajaloolisel eeldataval tõepäral suur roll. 
 
Melchiori kirjutamise ja väljamõtlemise juures ma olen endale paika pannud viis-kuus reeglit, mida üritan järgida. Ilmselt iga sarja juures on tähtis, et osad oleks mingitmoodi ühenduses. Üks ühendav lüli näiteks on see, et igas loos peab olema keegi Tallinna külaline, sest elu keskaegses Tallinnas või olla kaunikesti üksluine ja elanikud on ka lahterdatavad viide-kuude seisusesse. Peab olema keegi, kes on Tallinna sattunud kusagilt kaugelt ajutiselt ja temaga seoses peab olema mingi lugu. Teine reegel on see, et kuna detektiiv on apteeker, siis ta peab kasutama mõistatuste lahendamisel oma erioskusi. Kas eriteadmised mürkidest, anatoomiast, füsioloogiast, loodusteadustest peavad mängima loo lahendamisel olulist rolli. 
 
Samamoodi on reegel see, et loos peavad olema tähtsal kohal ajastule ja teatud piirkonnale omased detailid, nähtused, mida ei saa tänapäeva üle kanda. Ehk siis et see lugu ei oleks tänapäevane lugu, mis lihtsalt teostatakse ajaloos, vaid mingi mõistatuse lahendus, olukorra võti peab olema orgaaniliselt seotud tolle aja olustiku või üldse laiema ajaloolise taustaga. 
 
Üks reegel on, et Melchioril on mõrvade lahendamisel abilised. Tema abikaasa, kohtufoogt, kes on linna politseiülem ja Hindrik dominiiklaste munkadel juurest. Dominiiklaste klooster on Melchiori jaoks oma aja internet või Google, kust ta saab siis informatsiooni. Seal on väga suur raamatukogu, nad olid haritud inimesed, neil oli oma suhtlemisvõrgustik teiste kloostritega ja võimukandjatega, nii et kui tal on vaja midagi maailma asjade kohta teada, siis ta saab seda infot just nimelt kloostrist. 
 
Iga Melchiori romaani keskne telg peaks olema seotud mõne eseme, objekti, ehitise, nähtusega, mis on keskajast saadik meieni jõudnud ja omab tähtsust; mis on äratuntav, mõistetav ja arusaadav ja mingil määral oluline. Nagu esimeses loos oli see Oleviste kirik, selle loomise legendid. Teises loos oli see rataskaev, Rataskaevu tänava legendid. Kolmandas loos on see timuka institutsioon kesklinnas Tallinnas ja timuka eluoluga kaasas käivad jutud ja pärimused ning tema koht keskaegses linnas, millega kaasnevad siis hukkamiskombed ja õigusmõistmise kombestik. 
 
Järgmises romaanis on Pirita klooster see äratuntav objekt ja ülejärgmises loodetavasti surmatantsu maal. Selle konkreetse loo kohta veel, mis iseloomustab üht teist reeglit, mille endale olen seadnud − mõistatuse võti peab seisnema mingis olulises keskaja detailis. Selles loos on selleks näiteks arutlus, kus asub inimese hing. Et hing on olemas, ei pruukinud keegi kahelda, aga kus ta siis on? Oli õpetlasi, kes arvasid, et on peas, oli neid, kes arvasid, et veres ja neid, kes arvasid, et südames. Et kuna seal lugu käivitub amneesia all kannatava noormehe sattumisest Tallinna, siis Melchiori mõttekäik lähebki sealt, et kui ta on kaotanud oma mälu, siis kas ta on kaotanud ka oma hinge? See oli üks mõttekäik, mis andis talle loo lahendamiseks olulise vihje.
 
Kas on õige väita, et need Melchiori lood on sul kõige populaarsemad müügiedu mõttes?
 
Vist küll.
 
Oli see üllatus?
 
Jah, või õigemine ma tundsin enam-vähem kuu aja jooksu muutust, ulme huvitab väheseid ja kriminaalkirjandus palju rohkemaid.
 
Kas tuled millalgi ulme juurde tagasi?
 
Värskeim raamat õnneks ongi ulmekogu. Jah, sellist otsust ei ole ma küll kindlasti teinud, et nüüd ma enam põhitegevusega ei tegele ja kirjutan ainult kriminaalkirjandust. Aga enne iga kirjutamist on pikem mõtlemisperiood ja kirjutamine võtab aega, energiat ja ressurssi, nii et kõigeks ei jätku aega. 
 
Üks põhjus, miks ma olen ka seda sarja hakanud tegema, et ma tahtsin kirjutada keskaegseid asju. Keskaja ja ulme puutepunkt on alternatiivajalugu, kirjutad ajalugu, mida pole kunagi olnud või kirjutad sündmustest, mis muudavad ajalugu. Aga see on rohkem nagu endale kirjutamine. See ei huvita rohkem eriti mitte kedagi, kui lähed väga sügavale Lääne-Euroopa ajalukku ja hakkad seal asju muutma. Sellel on endale kirjutamise maitse juures ja see on võrdlemisi mõttetu tegevus. 
 
Ühel hetkel tuligi siis mõte, et olgu peale, kirjutan siis Eesti ajaloost. Eesti ajalugu jällegi seondub eestlastele oluliste märksõnadega − muistne vabadusvõitlus, jüriöö, Vene-Liivi sõda, Põhjasõda, nendest ei oska nagu midagi kirjutada, on kirjutatud ka ja hästi palju. Siis tuligi mõte, et alternatiivajalugu siin Eestis ei tee, aga kriminaallugu, seda võiks proovida.
 
Te olete hariduselt jurist.
 
Jah.
 
Kriminaalõigus, tollane ja praegune on väga erinevad. Toote selle Melchiori raamatutes väga ilmekalt esile ka. Mis siis tundus loomulik ja õiglane karistus, siis nüüd lähevad karvad kõigil püsti, inimõigused ei luba selliseid asju. Kui kompetentne te kõiges selles olete? Olete te seda spetsiaalselt uurinud?
 
Eks ma ikka olen natuke. Kriminaalprotsessi ajalugu on teadustöö. Mõni inimene võib 60−70 aastat ainult sellega tegeleda. Olen seda mingil määral õppinud ja kirjandus on kättesaadav, aga iga romaani jaoks, iga ilukirjandusliku ühiku jaoks on ainult mingi teatav piir, milleni saab asju uurida. Edasi peab ise hakkama saama, sest mul on mõned lood jäänud seepärast isegi kirjutamata, et olen liialt süvenenud uurimistöösse ja jõudnud kohta, et kus käe all ei ole täpselt, kuidas see oli, siis omapead ei julgegi ühtegi sammu astuda.
 
Arvan, et tähtis on see, et tekst tunduks lugedes sujuv ja veenev. Kui Tallinna kohta ei ole kindlat infot kusagilt võtta, siis tuleb see mis kirja peab saama, täita mingist muust allikast. Üks variant on see ise tuletada, oletada, teine variant on kasutada mõne muu linna kohta teada olevaid seiku või taustu.
 
Keskaegne kriminaalõigus üldse sarnanes rohkem eraõigusega. Kui praegu kaitseb kriminaalõigus avalikku huvi põhimõttel et kuritegu on rünne avaliku korra vastu, siis keskaegne mõtlemine lähtus sellest, et kui keegi leidis, et talle on kuriteoga liiga tehtud, et tema huve on rikutud, siis on see tema enda asi tulla, kaevata ja kedagi süüdistada. Ex officio kuritegude uurimine sai laias laastus alguse kusagil renessansi ajal. Keskajal päris nii ei olnud, et leitakse tänavalt laip ja siis raekohus algatab kriminaalasja. Kui keegi kaebama ei tulnud, siis maeti see laip maha ja sinnapaika see jäi. 
 
Karistuspoliitikas on samuti jälgitavad mitmed etapid tavaõigusliku hammas hamba vastu meetodi juurest vabaduskaotusliku karistuseni. Sinna vahele jääb karistuse ühiskondliku lahtimõtestamise periood, mil leiti, et karistus peab tingimata olema avalik, muidu pole sellel mõtet. Sellest siis ka avalikud sandistamised, hukkamised, kurjategijate alandamine linnarahva ees, mida on ka Tallinnas kõvasti tehtud. Ja ka laipade väljariputamine hoiatuseks, mis nendega juhtub, kes linna pühas kaitstud ruumis kurja teevad. Linn oli kaitstud ruum, igasugune kuritegu oli ka kuritegu linna ruumi vastu.
 
Üks asi, mina uppusin selle sisse ära näiteks, kui lugesin − retseptid. Kas kirjanik ise ka valdab seda hästi või on see kõik fantaasia vili?
 
Inimese elu on nii lühike, et kõiki asju ei jõua vallata. Siis ei jõua ise kirjutada, kui hakkad ise kõike proovima. Lihtne vastu on, et vist mitte. Eks iga inimene ole üritanud mingeid asju kokku segada. Teed ja Vana Tallinnat näiteks, mis on kõige lihtsam asi. Aga keerulisemaid asju maarohtudest olen tõesti natuke uurinud, aga rohkem teooria poolt. Mu abikaasa on bioloog ja valdab botaanikat, nii et ma vahest tüütan teda. Aga ta on samal ajal üliõpilane ja õpetaja, nii et tal eksperimentideks eriti aega ei ole. 
 
Siis peaks sinna panem märke, et seda mitte kodus proovida.
 
Eks seal ole ka palju juttu kuritegudest ja muudest koledatest asjadest… Jah, mis mul meelest ära läks seoses kurjategijate karistamisega keskaegses Tallinnas, keskajale üldse on omane teatav dualism − ühe nähtuse suhtes kardinaalselt erinev praktika ja teooria vahe, täiesti erinevad suhtumised. Vaatame Tallinna kriminaalkroonikas kasvõi karistusi tapmiste eest. Ka keskaegne kriminaalõigus tegi selget vahet mõrva ja mahalöömise vahel. Mõrv oli palju koledam asi − see oli ettekavatsetud, seda varjati, see oli tolleaegse inimese mõtlemises mõrvas kõige koledam asi, et seda ei tunnistatud üles ega pihitud. See patt jäi inimese sisse ja pärast surma nuheldi talle tagasi.
 
Mahalöömine oli hoopis teistmoodi kuritegu. Kaks talumeest lähevad põlluserval vaidlema, üks võtab kivi ja ongi õnnetus käes. Siis kui lähed aga kirikusse, tunnistad üles ja kahetsed, siis ongi lunastus käes. Sellistele tapjatele sai mõistetud hoopis lihtsamad karistused. Tapetu perekonnale tekitatud kahju ta hüvitas rahaliselt ja oma hinge puhastamiseks talle müõisteti näiteks palverännak pooleks aastaks minna Saksamaale kloostrisse pühaku säilmete juurde. Kui jõuab tagasi, on ta selle kuriteo lunastanud. 
 
Samas mingi päris lihtsa varguse eest näiteks maeti elusalt või põletati ära need, kes ei saanud kuritegu oma varaga heastada. Selliseid näiteid võib leida väga palju, sest Lübecki õigus, mis Tallinnas kehtis, oli kaupmeeste õigus, mis koondas endas riigiõiguslikke, tsiviilõiguslikke, perekonnaõiguslikke, pärimisõiguslikke elemente, aga seal ei olnud ette nähtud kriminaalkaristusi. Karistused olid tavaõiguslikud, nii nagu parasjagu heaks arvati. Olid üksikjuhtumid, näiteks kes lahtise tulega õlut keedab, kolm marka trahvi, kes sadamast puid varastab, 200 marka trahvi ja nii edasi.
 
Varastel löödi käsi ka maha.
 
Jah, jah. Sandistamine oli levinud karistusi. Löödi käsi maha ja pidi hüvitama kahju. Aga mõnikord ei löödud, mõnikord löödi ta kohe maha.
 
Käisite oktoobris Soomes kirjandusmessil. Teil läks seal väga edukalt, kirjutasid lehed. Kuidas sündis see, et Soome kirjastus ostis õigused veel tulemata raamatutele?
 
Ma ei ole ise seda artiklit lugenud, aga refereeringute põhjal tean, et suuremas osas ei vasta seal kirjutatu tõele. Koostöö Soome kirjastusega sai alguse juba kevadel, kui sõlmisime lepingu terve sarja peale ja esimene osa läks ka kohe tõlkimisse, et ta jõuaks raamatumessiks valmis. Helsingi raamatumessil oli Eesti erikülaline. Ettevalmistus algas tükk aega tagasi, sellega oli ametis väga palju inimesi. Sellist Eesti loomeinimeste dessanti Soomesse ei olegi vist varem toimunud. Seal messil oli korraga koos kolm-neli temaatilist messi. Umbes kahe jalgpalliväljaku suurust ruumi ühe katuse all, iga ruutmeetri peal kogu aeg midagi toimub ja väga korrastatult. Kõik on minutipealt ära jagatud. Kõigil on boksis oma aeg − nagu aeg kukub, viiakse sind ära ja tuuakse uus esineja peale.
 
Raamatumessil oli üks Eesti oma ruum, mida ma vilksamisi nägin, ja siis esinesid eesti kirjanikud kas Mika Waltari laval või mõnel teisel. Mina rääkisin ühel päeval Mika Waltari laval ja teine päev oli minu Soome kirjastuse poolt organiseeritud raamatureklaamiks ühel teisel laval, mis toimus kriminaalkirjanduse plokis. Kirjastuseboksis andsin allkirju. Väga meeldiv oli näha mitut soomlast, kes räägivad eesti keelt. Mina ise soome keelt ei valda. Kolm-neli inimest olid sellised, kes ütlesid, et nende vanaemad-vanaisad on Eestist pärit ja nüüd siis tema, lapselaps, on muutunud Eesti huviliseks ja otsib oma juuri. See kõik oli äärmiselt meeldiv. Aga mitte mingisugust õiguste müüki seal messil ei toimunud.
 
Kas sa said mingit tagasisidet ka, mida inimesed su raamatust arvasid?
 
See oli alles paar päeva varem välja tulnud. Nii et lugejate käest mitte. Andsin ühele Soome kriminaalkirjanduse ajakirjale intervjuu, see peaks ilmuma detsembris. Sain nii palju seal aru, et Soomes on detektiivkirjandus väga moes. Neil endal on praegu noor põlvkond tugevaid kriminaalkirjanikke ja lugejaid on nii palju, et on võimalik välja anda spetsiaalset nišiajakirja, "Ruuminkulttuuri" on selle nimi. See on Soomes praegu väga populaarne, ilmselt siis sellepärast on ka põhjust tõlkida. Minu käest küsiti, kas Eestis on ka kriminaalkirjanduse buum. Ma ei osanud sellele hästi vastatagi, sest minu arust Eestis on kriminaalromaan kogu aeg au sees olnud. Aga ma saan aru, et Euroopas Põhjamaade kriminaalromaanil mingisugune buum vist isegi on, sest varem ei ole nii palju Rootsi ja Soome autoreid tõlgitud teistesse keeltesse.
 
Te kasutate alamsaksa keelest tulnud nimetusi. Väga huvitav, kuidas soomlased neid tõlgivad?
 
Jah. Tõlkija Jouko Vanhaneniga me mõnes kohas vahetasime mõtteid, selgitasin, mis on mingi nime taga. Aga ta on minust targem inimene ja sai enamusele neist ise jälile. Tõlkimise puhul palju olulisem, et tunneksid hästi keelt, millesse tõlgid.
 
Mulle on öeldud, et võiks lugude taga olla seletav sõnastik. Ma ei ole ise selle peale tulnudki. Jah, võib-olla tõesti.
 
Sõnad on jah saksa keelest eesti keelde tuletatud, aga ma olen üritanud kirjutada nii, et tekstist peaks sõna tähendus välja tulema, sest ma ei salli tegelikult joonealuseid märkusi. Need takerdavad õudsalt lugemist. Eriti häirib, kui mõni tõlkija on võtnud endale ülesandeks hakata raamatu sisu kommenteerima joonealuste märkustega, mida kirjanik ise pole teinud.
 
Kes su enda lemmikkirjanikud on lisaks Agathe Christie'le?
 
Kõige rohkem loen ma ulmekirjandust ja praegu on minu jaoks kõige tähtsam ulmekirjanik Stephen Baxter, kes on äärmiselt mitmepalgeline autor. Mulle meeldib tema juures see, et ta on inseneriharidusega reaalteadlane ja tema kirjutamises kumab see läbi − kuidas ta lauset ja lõike komponeerib, hästi selge ja ratsionaalne mõttetöö. 
 
Tema tekstis on palju emotsiooni ja tundeid, aga kogu stiil või käekiri. On suur vahe, kui lugeda mõne humanitaari kirjapandut, kus kirjanik saab endale lugeda ekslemisi emotsioonidesse, nii et seal ratsionaalset mõtet väga taga ei ole.
 
Sellepärast mulle meeldib Baxterit lugeda, et kirjutab ta siis  alternatiivajalugu, kaugel tulevikus kosmoses toimuvat või hoopis ökoloogilist thriller'it. 
 
Vanematest kirjanikest meeldib Poul Anderson ja… ega ma ulmest ei julgegi väga palju lemmikuid lugeda, sest ma katsun lugeda võimalikult laialt ja mitte keskenduda ühele autorile. Uutest, Robert Harris on mulle väga meeldinud, Carlos Ruiz Zafón. Eesti keeles on mõlemad tema tähtsad romaanid ilmunud, ja kuulsin eile, et kolmas, mis peaks varsti ilmuma, tuleb nii nagu mujal maailmas, et kohe kui see hispaania keeles ilmub, hakatakse tõlkima. Tavaliselt on sellel mitu aastat vahet.
 
Eesti kirjanikest on Rein Põder minu meelest hästi oluline, kelle viimase 20 aasta töö romaanidega on Eesti romaanivaramus kõige olulisem segment. Neid, kes meeldivad, on muidugi palju.
 
Elad sa praegu kirjanikuna ära või teed muud tööd?
 
Jah, ma käin kellast kellani tööd.
 
See on üsna raske.
 
Aga kui sa oled harjunud, siis on lihtne. Tuled koju pärast tööd, teed oma asjad ära ja siis on see hetk, kus mõtled, et nii, mis ma siis nüüd teen? Laisklen teleka ees või loen raamatut? Olen hakanud ennast kuidagi juba imelikuna tundma, et mis siis täna on? Ja vahel ongi juba nii, et otsustad, teeme sauna, vaatame filmi ja muud ei tee, aga järgmisel hommikul on kerge südametunnistuspiin, et sai nüüd üks päev logeletud.
Eks see on harjumise ja distsipliini küsimus.
 
Kuidas vaimu pealetuleku ja distsipliini vahekord on? Ma kujutan ette, et romaan on tugeva struktuuriga asi, ei saa päris niisama?
 
Ei saa lubada sellist asja, et teed midagi ainult siis, kui vaim peale tuleb. Kõik kaunid kunstid on ühest küljest inspireerituse, aga ka inspiratsiooni suunamise, korrastamise ja töö küsimus. Mõtleme näiteks kas või renessansiajale, mil kunsti telliti. Kunstnik pidi töötama ja ei saanud lubada, et teeb ainult siis kui vaim peale tuleb. Muidugi, ega see ole ka ainult automaatne protsess, et istud maha ja hakkad kirjutama. Tuleb sisse elada ja mõnikord lihtsalt edeneb paremini. 
 
Üks lihtne võti on see, et katsuda kirjutada ainult neid kohti, mis edeneksid hästi. Näiteks kui tead, et ees on suuremad kirjeldavad kohad, kus ei saa keskenduda ühele inimesele või väiksemale sündmusele, vaid kus tuleb panoraamseeria luua. Kinos ka, dialoogi on lavastajal väga lihtne võtta, aga kui on vaja mingit suuremat panoraami korraldada, statiste ja dekoratsioone, see on palju tülikam ja aeganõudvam.
 
Te olete kirjutanud hästi palju jutte. Kuidas jutukirjutamine võrreldes romaaniga on?
 
Jutte ma kirjutan üha vähem ja vähem, sest jutud on hirmus rasked. Novell näiteks, mis on erinev jutustusest või lühijutust, nõuab väga suurt distsipliini. Mulle meeldib kõige rohkem lühiromaan, mis on trükitult alates umbes 50 lk. See  meenutab osalt novelli, olles samuti keskendatud ühele sündmusele ja ei ole väga palju kõrvalliine, motiive ja tegelasi, aga saab ikkagi asja, mis sind huvitab, pikemalt avada, sinna sisse minna ja sisse elada. Novell on lühiromaanist konsentreeritum ja nõuab palju rohkem distsipliini. Ma ei jaksa seda distsipliini endal enam leida eriti palju. Novell tundub palju pealiskaudsem. Novell on suur meistriteos, kui ta on hästi välja tulnud, aga ma ei jaksa enam ennast väga palju sundida. Romaanis sa saad võtta aega endale, sisse elada, minna sügavuti, novellis ei jää selleks kõigeks väga palju aega. Kui ma ka juhtunud lugema eesti väga häid novelle, olles harjunud lugema romaani, siis see ülelibisemine, kus kolm-neli aastat käib paari lausega, väga raske on lugeda.
 
Rääkige jutust "Apteeker Melchiori ja katustel tantsija".
 
Esimene pealkirjavariant, mis peast läbi käis, oli "Tüdruk, kes tantsis katustel", aga kui toimetaja Krista Kaer seda kuulis, ütles ta kohe, et ära seda küll pane, sest kui pealkiri algab, "Tüdruk, kes…" hakatakse seda kohe seostama Stieg Larssoniga. Olin nõus, et ongi liiga pikk.
 
Seda lugu palus Eesti Ekspress jõulunumbrisse ja alguses tundus see liiga raske ülesanne − aega on kümme päeva ja jutt peab olema lühike ka veel. Mida lühem jutt, seda raskem on. Eriti kriminaaljutt, kuhu lihtsalt ei mahu tavaline kriminaaljutu struktuur, saad tõesti keskenduda ainult ühele elemendile. Lõpuks ta siiski tuli. 
 
Melchiori jutte on ilmunud praegu kaks ja need mõlemad on kerge õudusjutu või ulmelise elemendiga, mida romaanides ei ole. Romaanid on realistlikud, kui seal on ulmet, siis ainult tegelaste mõtetes. Ainult et minu jaoks kaanoni moodustavad romaanid. See, mis on romaanis, see on see kõige tähtsam. Jutt võib romaani kaanoniga vastuollu minna, sellest ei ole midagi, jutt on nagu apokriiva. 
 
Kümne päevaga lühike jutt kirjutada tundus alguses ületamatu ülesandena, aga siis leidsin pääsetee, et kasutasin selles jutus ära ühe romaani jaoks kõrvale pandud ideed. See tähendab, et sellist romaani ei saa ma enam teha, aga jah, seal ühest planeeritud romaanist üks tegevusliin teostus lõpuni ehk siis sajast leheküljest teostus kolm, mis näitab, kui palju romaanis universumit ja muid asju peale otsese sündmustiku.
 
Kas praegune vana Tallinn inspireerib teid?
 
Jah, ma arvan küll. See millest ma tahan oma romaanides kirjutada, ongi Tallinna ajalugu ja mõte. Keskajal oli igal linnal oma vajadus, loogika ja tähtsus, miks see linn seal on. Kui vaatame Tallinna tervikuna, siis Tallinna algne mõte ja vajadus on ammu ära kadunud, ta on haige linn, mis vajaks kõvasti ravi, aga ei ole kusagilt otseselt peale hakata. Ta on nii vormist kui ka vaimust kõvasti väljas. 
 
Vanalinna lammutamine algas juba nendesamade inimeste järeltulijate pool, kes ta ka ehitasid, 19. sajandil, kui tööstusrevolutsioon tuli peale. Siis alustasid saksa keelt rääkivad linnavõimud linnamüüri ja vanade ehituste demonteerimisega, aga õnneks see mingil hetkel siiski peatus. Paljude linnadega on juhtunud teistmoodi. Just nimelt 19. sajandil on vanalinna osad täiesti lammutatud ja uue aja vajadustega kaasas käivad hooned peale ehitatud, noh, peamiselt infrastruktuuride pärast − teed, sillad, raudteejaamad. Tallinnast läks see mööda. Sõja ajal pommitati päris palju sodiks. 
 
Siiski on vanalinna nii palju säilinud, et me näeme selle linna struktuuri ja mõtet, tänavatevõrku, ehitiste loogikat ja ehitamisjärjekorra loogikat. Tallinna vanalinnas on palju mõistatusi. Me ei tea täpselt, miks mõni asi on tehtud nii või naa. Ajaloolased ei ole ka alati ühel nõul. Näiteks vaidlus, mis järjekorras on ehitatud Tallinna raekoda. Inimesed aastakümneid vaidlevad ja ei saa ühele nõule, tähendab, kust otsast alustati ehitust ja milline oli esimene raekoda, milline teine ja kolmas. Lõpuks ehitati nad kõik kokku ja kõigist etappidest on seintesse jäljed jäänud. Kõik see lubab muidugi palju spekuleerida ja teoretiseerida. 
 
Mõtlesin, miks linnamüür ehitati linna ja Toompea vahele tunduvalt hiljem kui müür ümber linna. Loogiline. Laskeavad on Toompea poole, maaisanda poole siis. Mis sellise ehitamise vajaduse tingis? Kas linn kartis Toompea poolt rünnakut? Jõudsin järeldusele, et siin on kaks asja: esiteks tolleaegne poliitiline olustik. Linn pidi jääma, mis ka ei juhtuks. Müür pidi kaitsma linnaõigust, linnaõhku igast küljest, iga ilmaga ükskõik kelle vastu. Poliitiline olukord oli selline, et maaisand ehk Saksa ordu ei pruukinud üldse sinna kauaks jääda − ebastabiilne rahvusvaheline õhkkond. Nii et kui peaks Saksa ordu asemele tulema mingi muu võõras võim, siis linn on vähemasti selleks ette valmistunud. Aga sellist tõlgendust ei pandud kunagi kusagil kirja. Tallinnas ei ole olnud usaldusväärseid kroonikuid. Tallinna ajaloost on väga palju säilinud arvepidamist, majanduslikku dokumentatsiooni, aga ei domaniiklaste juurest ega mujalt ei leia inimest, kes oleks kroonikuna üles tähendanud linna jaoks olulised sündmused. Balthazar Russow oli esimene, kelle kroonikad on säilinud, aga tema oli võrreldamatult hilisemast ajast ja ta ei ole kuigi usaldusväärne. Tema kirja pandud asjade puhul tuleb kõvasti kriitilist meetodit kasutada, et välja uurida, mis tegelikult tehti. Näiteks võtame, mis on laialt tsiteeritud ja jõudnud kooliõpikutessegi, kuidas eestlased lammutatud Pirita kloostri varemetes igasuguseid koledaid ja halbu asju tegid. Russow heidab neile ette, et käitusid kõlvatult ja tegid igasuguseid paganlikke asju. Tänapäeval teame, et nad tegelesid rahvapärimusega, rahvalaulud, rahvuskultuuri harrastamisega, tänu millele me tänapäeval üldse elus oleme, kuna eestlased ei kaotanud oma identiteeti. Aga Russow oli ju tulihingeline luterlane ja reformist ja nägi selles kohutavat kurja, mis seal tehti.
 
Kas Haapsalu Valge Daami legendist saaks õuduka?
 
Kivirähk ju just kirjutas näidendi. Aga ega ei saagi pärimuste või legendide puhul öelda, et sellest saab ja teisest ei saa. Muidugi, jah. Legendidest on mitmeid versioone ja variante, et siis veel vastavalt täiendada neid, juurde mõelda ja arendada. Aga iseenesest tragöödia või dramaatika on selles legendis täiesti olemas.
 
Kust kandist pärit oled?
 
Ma olen tartlane. Olen küll Tallinnas sündinud, aga Tartus üles kasvanud. Praegu elan Harjumaal, aga töötan Tallinnas. Küllap olen ikka tartlane. Tartu ja Lõuna-Eesti on see, mida ma tunnen ja tean. Läänemaa on minu jaoks rohkem välismaa, olen siin paar korda käinud. Hiiumaale sattusin üldse esimest korda 2004, Pärnus olen samamoodi olnud mõned tunnid. Lõuna-Eestis olen kodus.
 
Kui palju lapsi on?
 
Kolm tütart, kõik on erinevas vanuses, neli-viis aastat on vahet. Korraga on kõik erinevad põlvkonnad oma probleemidega olemas.
 
Kas lastele ei taha kirjutada?
 
Abikaasa on ühtlasi ka lastekirjanik ja vanem tütar kirjutab juba ise. Aga tema tahab mõned etapid vahele jätta, ütleb, et ei hakka Eestis mingite juttudega vaeva nägema, vaid kirjutab kohe ingliskeelse romaani, millega saab hästi kuulsaks. Abikaasal ilmus just üks lasteraamat, "Kiisu reisib" oli vist nimi. Eile saime just trükikojast kätte. Tema kirjutab kõige väiksematele, lasteaiaealistele.
 
Nii et nüüd läheb Melchior reformatsioonini välja?
 
Algselt selline mõte oli. Viimasel ajal mul on selline tunne, et ma rohkem räägin nendest plaanidest. Kõige esimene mõte oli veel selline, et on nii-öelda arhetüüpne apteeker, kes esineb näiteks 1409, siis 1470, 1520, ikka sama apteeker, kes nagu Hercule Poirot ei vanane. Aga ma sain õnneks üsna kiiresti aru, et ei, see ei sobi mitte, sest siis ma võtan ära karakteri. Siis on ta kogu aeg ühesugune ja siis ei saa tal olla ajas muutuvat tausta ega isikupära. Otsustasin dünastia kasuks. Praegu reformatsioonini, lähema aja plaanid on seotud lähiaastatega, kuni 1450 on järgmised romaanid visandatud, aga siin võib tekkida teatud konkurents telesarjaga, kui see sari tuleb, et mis läheb sinna ja mis raamatusse. 
 
Kes telesarja tegema hakkab?
 
See ei ole veel täitsa kindel, kas läheb tootmisse või mitte. Tegijaid praegu ei saa seepärast veel nimetada. Kui, siis praeguste plaanide järgi viie-kuueosaline miniseriaal, umbes tunnised osad. See on maksimumplaan, mida pakuti. Ja sel juhul tuleb tegeleda pisut teise tööga, kui oli plaanitud. Romaani kirjutamise kõrvalt jääb üle palju materjalijuppe ja ideekatkeid, mida saab ära kasutada kas juttudes või mõne eraldiseisva sarja osana.
 
Seda te ütlesite hästi.
 
Räägid kogu aeg sama juttu ja siis räägidki nii palju, et ei ole endal enam huvitav. Aga kui ma täna koju lähen, siis kaks tundi tahan ikka veel kirjutada. Suvel on siis aega puhata. Meie kliima, pikk pime aeg on ees, siis on aega kodus töötada. 
 
Üks takistus, millega põrkusin hiljuti lugude kavandamisel, et mõne asja kohta lihtsalt ei ole piisavalt materjali. Reformatsiooniajal tohutult palju hävitati, sellele tuli otsa pikem sõdadeperiood. See, et meil üldse on Tallinnas säilinud nii palju majandustegevusega seotud dokumentatsiooni, on puhas ime. Seda ajaloolased ka ise ütlevad. Euroopas on linnu, kus pole praktiliselt mitte midagi säilinud. Sõjad ja tulekahjud on üle käinud ja mingit arhiivi ei ole. Samas kõrval on klooster, kus on tuhandeaastaseid pabereid lademetes, mida keegi ei ole jõudnud läbi töötada. Meil on see kultuurikiht muidugi õhem, aga ometigi, ega Tallinna linnaarhiivi vist ei ole nii põhjalikult veel läbi töötatud, et sealt kõik, mis võtta on, oleks võetud. Raad pidas ju väga ulatuslikku kirjavahetust. Paljud Tallinna elu-olu puudutavad  kirjad on mööda Euroopat laiali.
NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Indrek Hargla | Stalkerid

[…] Karnau, A. Kirjanik Indrek Hargla: romaani on lihtsam kirjutada kui juttu [intervjuu] //  Lääne Elu .- 2011, 13. nov.  https://online.le.ee/2011/11/13/kirjanik-indrek-hargla-romaani-on-lihtsam-kirjutada-kui-juttu/ […]

wpDiscuz