Lihula linnusemäe pinnases peituvatest väärtusest on räägitud–kirjutatud vähemalt 20 aastat. Seepärast on hämmastav, et saab tekkida olukord, kus linnusemäel algavad kaevetööd, ilma et arheoloog kraavi kõrval seisaks.
Kohalikud ametnikud ütlevad, et tegemist oli eksitusega. Eksimine on inimlik, aga antud asjas on üksjagu hämamist ja ohu märke.
Ametnikud küll tunnistavad viga, kuid püüavad jätta muljet, et jälle on tühjast tüli tõstetud. Kraav ei lähe nii sügavalegi, et kahjustaks mullapinnas leiduvaid väärtusi. Kui seda räägiks tavainimene, saaks veel aru. Kohalik ametnik võiks aga teada, et Lihula linnusemägi on selline piirkond, kus sisuliselt ei tohi arheoloogi järelevalveta vihmaussegi kaevata.
Vallavanem annab mõista, et mis te torgite, trassiga on kiire ja mõisa on vaja sooja saada. Linnusemäel mullatöid planeerides aga ei saa tööde ajakava koostada lootuses, et äkki läheb õnneks. Vastupidi! Arvestada tuleks arheoloogiliste kaevamistega, aga kui piisab vaid järelevalvest, kiirendab see tööde käiku.
Mis kasu on vallavanema ütlemisest, et Lihula on oma ajaloost huvitatud ja soovib sellest maksimaalselt palju teada? Linnusemäele risti–rästi trasside kaevamine sellele kaasa ei aita.
Sellega pannakse arheoloogid linnusemäge uurides samasse olukorda nagu kolm pimedat elevanti kirjeldades — üks katsub saba, teine jalga, kolmas lonti. Tervikpilti sellest ei saa.
