4

Miks küll hävitame oma ajalugu?

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Lihula põliselanike jaoks pole saladus, et linna all on peidus veel teinegi, praegusest kuni 750 aastat varasem linnake oma tänavate, müüride, majaaluste, keldrite ja ahjupõhjadega. Kõige vanema ja ajaloo jaoks kõige väärtuslikuma osa moodustab peale linnuse ka sellest lõuna poole, omaaegse Lihula küla asukohale 13. sajandil tekkinud keskaegse aleviku (ka linnakeseks nimetatu) piirkond.

Miks on see kõige väärtuslikum? Aga sellepärast, et Lihula 16.–17. sajandist varasema aja kohta pole kirjasõnas peaaegu mingeid andmeid säilinud. Suurtes joontes selgusid kõige väärtuslikumad piirkonnad Lihulas 1987–1997 tehtud arheoloogilistel kaevamistel.

Et kaitsta seda haruldast osa vanast Lihulast, kehtestati linnas isegi asjaomane muinsuskaitseala. Kõik mullatööd muinsuskaitseala piirides oli nüüd ette nähtud kooskõlastada muinsuskaitseametiga, kes otsustab, millises kohas on vaja enne ehitustöid läbi viia arheoloogilised kaevamised, kus aga piisab mullatöödel arheoloogi järelevalvest.

Muinsuskaitseorganid on üritanud ka kohaliku rahva muredele vastu tulla, kus võimalik.

Veetorude paigaldamine tõi probleemid

Probleemid tekkisid, kui Lihulasse hakati paigaldama vett ja kanalisatsiooni. Mäletatavasti jäeti need peatänavale planeerimata, ettekäändeks toodi muinsuskaitseala, kuhu ei tohtivat ega saavat midagi kaevata. Vesi ja kanalisatsioon peatänavale siiski pandi, seda tehti koos AGU–EMSi arheoloogide teostatud arheoloogiliste kaevamistega ja osalt järelevalvetöödega.

Läbi Lihula muinsuskaitseala kõige vanema ja kõige väärtuslikuma piirkonna, mis jääb mõisa peahoone, viinaköögi, kultuurimaja ja Kubja erakrundi vahelisele alale, on viimase 50 aasta vältel kaevatud kaks pikemat ja sügavamat, kogu kultuurkihti hävitavat kraavi.

Neist esimene kaevati 1960. aastate alguses. Kraav lähtus omaaegse sovhoosi aiandi poolt ning viis risti üle Tallinna–Lihula maantee mõisa peahoone kagunurga juurde. See oli veetrass kümmekonna sentimeetri läbimõõduga asbesttorus. Noil aegadel puudus Lihulas maa sees peituvaist väärtustest veel igasugune ettekujutus, seetõttu kaevati kraav ilma uurimistöödeta.

Teine, veelgi kapitaalsem, seekord soojatorustikule ette nähtud kraav kaevati 1988. aastal. See sai alguse eelmisega samast piirkonnast, viis ümber juba ehitatava kultuurimaja, risti üle sama Tallinna–Lihula maantee ning mööda praegust Tiigi teed omaaegse tehnokeskuse juurde.

Kaevamist märkas siis tollane koolipoiss Jaak Kastepõld, kelle teate peale pani muinsuskaitseamet juba pooleldi tehtud tööd seisma ning osa trassist uuriti läbi arheoloogiliste kaevamiste metoodikaga. Saadi esmast ja vägagi huvitavat teavet 13.–14. sajandi Lihula kohta.

Surnut enam ellu ei ärata

Kui tekkis idee ühendada mõis tsentraalse küttesüsteemiga, soovitas allakirjutanu tungivalt, et soojustrass kaevataks mööda 1960. aastate veetrassi, millega oleks välditud Lihula kõige väärtuslikuma piirkonna uut kahjustamist. Nii pidigi toimitama. Ometi ei toimitud, kaevati hoopis uus kraav, peaaegu paralleelselt omaaegse veetrassiga. Kusjuures see kraaviprojekt oli muinsuskaitses kooskõlastamata. Väidetavalt olevat kaevamine toimunud lihtsalt nii, et mehed vaatasid: ilus ilm, lööme kopa maasse.

Nii kaevatigi enam kui 200 meetri pikkune kraav, mis enam kui poole ulatuses läbib varem puutumata piirkonda, lõhkudes sellega oluliselt Lihula vanima muinsuskaitseala kultuurkihti. Aga kus oli töödejuhataja, projektijuht, maaomaniku järelevalve? Nüüd on kindlasti kõik viimatinimetatud rahul, sest arheoloogid tulid ju kohale, ehkki pärast lõhkumist. Aga see, mida nad nüüd tuvastavad, on võrreldav politseinike tööga, kes kutsutakse laiba juurde. Surnut nad enam ellu ei ärata!

Kuidas muinsuskaitse toimunusse suhtub ja mida ette võtab, see on tema asi. Aga Lihula põliselanikud – kas kellelegi tõesti ei tulnud pähe, nähes ekskavaatorit mäe peal kaevamas, et järsku pole kõik korras? Üks Lihula mees siiski oli, kes allakirjutanule helistas, paraku juba siis, kui kaevamised olid niikuinii seisma pandud. Kahju, Lihula rahvas, nii hävitatakse teie ajalugu teie endi silme all! Vaevalt et järgmised põlvkonnad selle üle rõõmu tunnevad!

Mati Mandel,
arheoloog

 

Kommentaar

Tiiu Hellerma, projektijuht:

On väga kahetsusväärne, et kaevetööde alustamine kulges selliselt. Kuid olgem faktides siiski täpsemad.

1. Muinsuskaitse poolt väljastati tööde tegemise luba 12. oktoobril. Ajal, kui toimus ennatlik kraavi kaevamine (15. oktoober), oli sõlmimisel leping Muinasekspert OÜga. Kaevetöid läbi viinud kopajuhile ei olnud antud käsku kraavi tegemiseks maanteeni. Tegemist oli inimliku eksimusega tööde logistikas.

2. Kaevatud kraavilõik oli kultuurkihti sisaldavas alas umbes 60 m pikkuselt. Kuid ära ei tohi unustada seda, et soojatorustik paigaldatakse 1–1,2 m sügavusele, seega kraav asetseb põhiliselt peamises huumuskihis. Tõenäosus millegi ajaloolisega kohtumisega on palju väiksem kui veetoru paigaldamisel (mis loomulikult ei õigusta seekordset tööde logistikat).

Miks on valitud praegune torude liikumise joon? Omaaegne soojatorustik läks suure ringiga, mis välistas praeguste tööhindade juures uue torustiku rajamise võimekuse. Uue torustiku täpset liikumissuunda mõjutab ka soojatorustiku eripära tulenevalt oma tehnilistest nõuetest kalletele jms.

Mõisa peahoone kütmine õliküttega on hinna tõttu välistatud, seega on peahoone ühendamine kaugküttega äärmiselt vajalik hoone (mis samuti on muinsuskaitseline objekt) säilimiseks.
 

Riho Erismaa, Lihula vallavanem:

Tõesti on tehtud seal rikkumisi, nende eest vastutab tööde tegija, sest eelnevalt sai tegijaid informeeritud. Samas taandub asi tegelikult ikkagi kopamehe, töödejuhataja ja ka muinsuskaitse omavahelisele suhtlusele. Muinsuskaitse oli teadlik kaevamistest, töödejuhataja ja ka kopamees olid kohustatud järgima tööde ajalist kava.

Hetkel on kaevikud avatud, toimub muinsuskaitse järelevalve ja olukorra viseerimine.

Veel seletuseks. Mitte kunagi ei saa absoluutset rahu või tõde, tellija on seotud tööde tegemisel kohustustega tegija ees, kuni õigeaegselt sooja majja toomiseni. Mõni päev tagasi oli artikkel Lihula mõisast, millest selgus: selleks, et vallal oleks mõisa parem hallata, kulusid kokku hoida, on selle trassi ehitus vajalik ja paratamatu. Vald otsis töid planeerides vähem häirivat lahendust. On selge, et Lihulas on alati maa sees selles tsoonis leida ajaloolist, mis on varem uurimata. Kahju, et sellised asjad tulevad ette alati niinimetatud kõrvalproduktina.

Samas, kas Lihulas on planeeritud ekstra väljakaevamisi, et vältida samalaadseid olukordi? Lihula on oma ajaloost huvitatud, soovib sellest maksimaalselt teada ja ka eksponeerida. Mõisahoones ei saa seda teha ilma odava kütteta. Parim oleks praeguseid ilusaid ilmu maksimaalselt ära kasutada mõlemal poolel ja leida asjale lõplik lahendus. Ning järgmiseks korraks sellest kindlasti õppida.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
sama jama
sama jama

keskküttega ridalas uuemõisas, vallavalitsusel pole sellest sooja ega külma

bussijaama
bussijaama
meil muidugi pole. Bussipeatus on rohkem koertele— Väga ebasobiv ehitis eakatele maainimestele, kes vajavad ilmastikunähtustekindlat pikemaajalise istumisvõimalusega kohta bussi ootamiseks (mingi väga targa inimese korraldusel on ka nö vanas bussijaamas/kohvikus pikk istumiskoht eemaldatud). Ka ei sobi visuaalselt see Tallinna linnaliinide bussipeatuseasjandus MUISTSETE väärtustega (loe:koolipoiss märkas kahtlast kaevamist) Lihulasse. Kaevamisest, muinsusest, toasoojast, inimesele mõtlemisest Lihulas … ??? … Teie, kes te olete kutsutud ja seatud (kelle poolt???) Lihula elanike huve kaitsma, olete lasknud kesta olukorral (aastaid), kus katlamaja (millega viimasel ajal on olnud võimalus üle vabariigi uhkustada) töötab vaid mõne maja kütmiseks. Külmal kuul pidi 3 võ i4 toalise krt omanik… Loe rohkem »
veel üks külastaja
veel üks külastaja

Teemaga seoses üks mõte…..Lihula uuel mälestuskivil on eesti sõdalased, mis viitaks nagu Lihula muistsele olemasolule ning samas nagu esimeste mõnitamiseks on sinna pandud aastaarv millal nad orjastati. Ning tähistame pidulikult orjastamiseaastat kui Lihula rajamise aastat…..

Lihula külastaja
Lihula külastaja

Lihulas toimub muudki hämmastavat. Nii on viidud bussipeatus kohta, mis selleks on ohtlik nii parklast välja sõitjatele kui ka bussiootajatele. Pealegi piiravad seisvad bussid ülekäigurajal teed ületavatele jalakäijatele, sest peatus ja vöötrada on teineteisele lihtsalt liiga lähedal. Kelle idee küll oli petus selleks mõeldud “taskust” kitsale sõiduteele otse parkla sisse- ja väljasõite blokeerima tuua!? Kes oskaks vastata?

wpDiscuz