Matsalu ruubad said nime ja peremehe

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Vastsed ruubaomanikud lükkavad nime saanud paadid Suitsu jõkke ja näitavad, et on mõlaga käsitsemisel päris osavad. Foto: Arvo Tarmula
Vastsed ruubaomanikud lükkavad nime saanud paadid Suitsu jõkke ja näitavad, et on mõlaga käsitsemisel päris osavad. Foto: Arvo Tarmula

Kolmapäeval said Lihula külje all Penijõel ehitatud madala põhjaga lootsikud ehk ruubad endale peremehe ja nime.

Et ruubad ehitati vanal traditsioonilisel kombel ja vana paadi eeskujul, peeti tavadest kinni ka ristsetel. Ettepanekuid võeti vastu küll kõigilt, aga nimevalik hoiti ranges saladuses ja et paati pidi esimesena nimepidi nimetama naine, tegi seda paadiehitusprojekti üks algataja Krista Kallavus Matsalu rahvuspargist.

"Rootsi Itsitaja!" hõikas Krista Kallavus, kerge muie suul, välja esimese paadi nime. "Läheb Aru tallu."

Kui Aru talu paadile puust nimesilt külge kruviti, seisis seal siiski "Rootsiitsitaja". Aru talu peremees Jaanus Rooseniit elab sealsmas Suitsu jõe ääres ja esimene temast tehtud pilt ongi samasuguses ruubas istuvast umbes 1,5aastasest poisist — ta on isaga särge püüdmas.

"Rolling Stones!" hõikas Kallavus välja järgmise paadi nime, aga pööras selle kohe eestikeelseks. "Kivirullija."

"Kivirullija" omanikuks saab Tuuliku talu peremees Ants Ale Matsalu põhjakaldalt Haeskast. "Kolmekümne viimase aasta järel jälle selline paat talus," oli Ants Ale rahul.

"Veetallaja" läks Tohvri–Jaani tallu Andres Rajametsa kätte. Selles talus on paati hädasti vaja, et puisniidule pääseda, sest suurvesi viis silla ära.

"Veetallaja on ilus lind ja pisike kivirullija otsib endale kivide alt toitu," kummutas Keskkonnaameti kohalik juht Kaja Lotman kartuse, et need küll ei saa linnunimed olla.

Peeter Saar puulaevaseltsist Vikan, kes korraldas paadiehitust projektijuhina, ütles, et paat kannatab kuni neljapallist tuult ja 30 cm kõrgust lainet.

Kui paati kaks korda aastas tõrvata, talveks veest välja võtta ja veidigi hoolt kanda, võib selline ruup kesta aastat 70–80.

Paadiehitust kohalikele meestele õpetanud Märt Varm ütles, et õigesti ehitatud ruubal on laudis nagu paun ja selline paat ei saagi ümber minna.

Paat, mida kutsutakse mõnel pool ruubaks ja mõnel pool lootsikuks, on mõlemast otsast täpselt ühesugune. Sellel on oma mõte — kitsal roostikuga ääristatud jõel pole vaja ümberpööramisega vaeva näha.

Kui peaks raha eest ehitama, küsiks Varm lootsiku eest 1500 eurot, sest "mina pole veel näinud lauahunnikut, mis on ise paadiks hakanud".

Koolitusel valmisid kolm lootsikut, mis said küll endale peremehed, aga nad jäävad üheks osaks Matsalu rahvuspargi väliekspositsioonist.

Kolmapäeval Suitsu sadamas avatud infostendilt saab külastaja nüüd lugeda lootsikute ajaloost ja nende ehitusest. Kellel jagub veel teravat silma puhtaks söödud rannakarjamaale sealsamas, võib sealt endale pannitäie šampinjone kaasa korjata.

"Vanasti teenisid talumehed endale šampinjonikorjamisega raha," ütles kohalikku elu ja sealset pärandkultuuri tundev Krista Kallavus. "Müüsid sened mõisale."

Lootsikute ehitamise õppepäevad algasid läinud talvel. Aprilli keskel käidi ümberkaudsetes metsades tammekõverike otsinguil, ehitus ise algas Penijõe mõisa vanas laudas mai keskel. Ehitusel võeti eeskujuks Kirikukülast pärit üle 80aastane, ent hästi säilinud lootsik.

Paadid veeskati 19. augustil Penijõe sadamas ja ristiti 14. septembril Suitsu sadamas. Projekti rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Pärast ristseid koguneti Penijõe mõisa, kus ihtüoloog Markus Vetemaa kõneles kohaliku kalastiku olukorrast, eripärast ja tähtsusest Väinamerele.
 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz