1

Kas ranitsatoetusest piisab?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Foto: Katrin Pärnpuu

1. septembri eel ranitsatoetuse lugu kirjutades hakkasin mõtlema, kui palju maksab lapse koolipanek tegelikult. Sobiva isakandidaadi puudumisel — peatoimetaja Tarmo Õuemaale ei julgenud ma sellesisulist ettepanekut teha ja rohkem meesterahvaid toimetuses teisipäeval ei olnud — otsustasime Lääne Elu vastutava väljaandja Katrin Pärnpuuga ehk Katiga, et meil on kahe peale tüdruk, 1.10 pikk ja patsidega.

Meie oma lapsed läksid kooli nii kaua aega tagasi, et ei koolitarvete hinnast, valikust ega ammendavast loetelust tea me peaaegu mitte midagi. Otsustame, et 1. klassi läheb meie esimene laps. Helistan kooli. Linnaalgkooli direktor Malle Õiglas lubab saata nimekirja.

Kella üheks päeval on nimekiri kohal ja meilipostkastist välja prinditud. Täpselt kell viis pärast tööd lukustame toimetuse ukse ja suundume Haapsalu kaubamajja, mis on hilisõhtuni lahti, kus on kõige rohkem poode ja arvatavalt ka kõige soodsamad hinnad.

Ka paikneb kaubamaja toimetusele kõige lähemal. Et oleme otsustanud korraga osta ära võimalikult palju koolitarbeid, tundub see ka aja kokkuhoiu mõttes mõistlik valik.

Siseneme kaubamajja, kus meid võtab juba fuajees vastu koolikotimüüja. Koolikott ongi nimekirjas esimene. Küsime kõva seljatoega kotti 1. klassi lapsele. Müüja osutab lausa kuuele ranitsale, mille arv kahaneb kohe kahele, kui ütleme, et meil on tüdruk, kes ei taha kindlasti tumesinist või autodega ranitsat.

Ranitsa poolt ja vastu

Tegelikult arvatavasti ei taha ta üldse ranitsat. „Ma olen kuulnud, kuidas väikesed plikad siin arutavad, et nii mark oleks sellise kotiga käia,” räägib müüja ja näitab kotte, mida mitte ainult emad, vaid ka lapsed oleks nõus ostma.

Need on ilusamad, aga pehme seljatagusega. Kirjas on, et peab olema kõva. Kati arvab, et nii ikka ei saa, väikesel lapsel peab olema kõva seljatoega kott. Nutab ja läheb.

Valida on kahe koti vahel: üks on suurem ja helelilla, teine pisem ja roosa. Lilla maksab 59.10, roosa 52.50. „Siin on veel miski õhuvärk ka vahel,” teab müüja. Et selg ei hakkaks higistama. Lilla koti seest leiame boonuse: vihmakeebi. Katile meeldib lilla rohkem. Mina arvan, et see on ikka kole suur. Müüja arvab, et on kole palju asju ka ja peabki suur olema.

Takseerime kotte. Otsustame, et jääb lilla, aga Kati hakkab kahtlema. Ikka kahju väikesest lapsest, kui ta läheb, ise koti all lookas. Kas neid asju ikka on nii palju. Äkki 1. klassis veel ei ole. Pole ka erilist lootust, et laps nõustuks margise kotiga käima kaks aastat.

Kasutame võimalust, et last pole kaasas, ja ostame raske südamega ära roosa „Love Girl”– kirjaga koti, väiksema, odavama ja keebita, aga helkurite ja kõva seljatoega.

Et samas kohas pakutakse sama värvi ilusat roosat pinalit, siis ostame ka selle. Et meil pole pinalite hinnast õrna aimugi, tundub see pärast koti eest makstud summat odav: 5.49. Pärast selgub, et oligi. Konsumis hakkab esimesena silma pinal, mis maksab 8 eurot, hiljem leiame ka (tühja, mitte sisuga) New Mooni, 16.50. Täname juba teist korda õnne, et last pole kaasas.

Konsumis jookseme sõna otseses mõttes otsa koolikauba väljapanekule, mis on keset käiguteed. Seal ees tubli tunni veetes jääme jalgu kõigile, kel pole koolikaubaga asja. Lähen tasapisi higiseks.

Peab õpetajalt küsima

„Kuus vihikut,” loen nimekirjast. See esialgu lihtne ülesanne muutub võimatuks täita, sest selgub, et vihikuid on ruudulisi, joonelisi ja valgeid, eri ruudusuuruse ja joonelaiusega, eri paksusest rääkimata. Mida nad seal 1. klassis kasutavad? „Peab õpetajale helistama,” otsustab Kati. Õnneks maksavad kõik vihikud ühepalju, nii et korrutame hinna kuuega ja kirjutame üles.

Vihikuid takseerides leian Lotte–kottide puu. Äkki tahaks laps hoopis seda? Lotte–kott on odavam ka, 26.70, äkki saaks juba ostetud koti müüjale tagasi sokutada…

„Need on pehme seljatoega ja sahtleid pole ka sees,” teatab Kati Lottet takseerides. Jätame kotid sinnapaika, täname kolmandat korda õnne, et kaasas pole last, kes sel hetkel hakkaks kindlasti virisema, ja tutvume Lotte kõrval rippuvate sussikottidega. Kui need ikka on sussikotid…

Sädelev sussikott maksab 8.10, pandakaruga kott maksab ka 8.10, Barbie–kott 5.69, tavaline triibuline 3.96. Tavalist ta ju ei taha, aga 8 eurot sussikoti eest?! „Sussikoti õmbleme ise,” otsustab Kati.

Olen vahepeal leidnud erakordselt ilusa punase kõva seljatoe ja paraja suurusega ranitsa, mis arvatavasti meeldiks ka lapsele. Äkki ikka vahetaks ümber?! Vaatame hinda. 73.20. „Jääb ära,” teatab Kati resoluutselt. Selge siis…

Leidmata õpilaspileti kaasi, suundume eripakkumiste osakonnast rahulikumasse, koolikaupade vahesse, teiste jalust ära. Valime 46 senti maksva Barbie–kustuka. Kasutades jällegi ära, et last pole kaasas, jätame suurema südamevaluta riiulisse väga ilusad pliiatsikaunistused kui meie arvates mittevajaliku kauba, 6 eurot tükk. Ostame selle asemel teise kustuka veel. Nagunii kaotab ühe kohe ära.

Järgmiseks vallandub päevikupaanika. Päevikuid on riiulis palju, mitut mõõtu, värvi ja hinda. Valime roosa tugevate kaantega päeviku, kus on sees trükitähed. „Päeviku saime küll ilusa,” ütleb Kati. Hind 3.90 on keskmine. On kallimaid. Ja odavamaid.

Nii… Vähemalt kolm harilikku pliiatsit. „Ei tea, mis pehmusega need peavad olema?” arutab Kati. Ja ainult pliiatsid??? Pastakaid polegi. Või sulepead… „Issand, kas nad kirjutavad terve 1. klassi ainult hariliku pliiatsiga või???” Kolmene teritatud pakk maksab 1.79. Paneme kirja, aga ei osta. Peab õpetaja käest küsima.

Paanika süveneb. Nimekirjas olevad koolitarbed ei kattu riiulitel olevate koolitarvete järjekorraga, kõik läheb segamini. Higistame ja ennast süsteemsusele sundides suudame leida värvilised paberid (3.30 sada lehte, Kati arvab, et lapsele ei ole nii palju vaja, aga hind on soodsam kui 20 lehe oma), joonlaua (90 senti 20 cm ja käepidemega, kuna meil läheb kooli esimene laps, siis me lihtsalt ei tea, et iga endast vähegi lugupidava lapse joonlaud peab olema painduv), viltpliiatsid (Herlitz 4.80), kolm (44, 50 ja 61 senti tükk) guašipintslit (pintsleid on igasugust mõõtu ja mitmesuguste karvadega, õnneks on meil sellekohased teadmised, me teame, missugune on guašipintsel) ja guaššvärvid (võtame kõige odavamad, kuus värvi 1.47).

Paanikast meeleheiteni

„Võiks ikka olla tööl mõni inimene, kes seletab lapsevanemale, mida on mõistlikum osta,” ütleb Kati, olles odava guašikarbi lahti kangutanud ja tuvastanud, et purgid on imepisikesed. Olgu, ei hakka vahetama. Palju nad seal ikka maalivad.

Oma arust oleme veetnud kaubamaja koolitarvete tsoonis terve igaviku, paanika on muutunud tasapisi vaikseks meeleheiteks. Liikuvat aabitsat („Sa ikka mäletad, missugune see liikuv aabits üldse välja näeb või???”) ei ole. Põlle ei ole. Lauakatet ei ole.

Õpilaspileti kaasi ka ei ole. Ei oska kuskilt otsidagi, need on nii pisikesed. Ootamatult leitud voolimisalus osutub lähemal uurimisel hiirepadjaks.

Käärid. „Kääre siin vist ei müüdagi, need on terariistad,” arvab Kati. Siiski müüakse. Laps saab 1.34 eest roosad Barbie–käärid ja 64sendise Barbie–liimipulga. Herlitz oleks ehk kvaliteetsem, aga on kallim.

Lapime korvi odavamat joonistuspaberit, A3 ja A4, A3 puhul läheb süda haledaks: võtame tükk maad kallima „Jääaja” pildiga mapi, lapse peale peab ikka ka mõtlema.

Las läheb kelguga

Veetops, milleks minu mäletamist mööda kasutati kümmekond aastat tagasi pooleliitrist purki, maksab 69 senti, on kaheosaline ja kaanega. „See on küll täiesti okei, laps ei aja vett maha ega midagi,” ütleb Kati.

Värvisegamisalus („Mis see veel on???”) on täiesti olemas, lohud sees ja 94 senti tükk.

Köögipaberirull. („Milleks seda veel vaja on???”) Seda koolikaupade osakonnas ei ole, suundume riiulite rägastikku ja leiame. 1.79. Arutame, kas majapidamispaber ei oleks parem. Et võtab pakist lehe ja pühib värviseid käsi, rullist käristades määrib terve rulli ära. Aga et pole täpselt teada, milleks hakkab laps köögipaberirulli tarvitama ja nimekirjas on rull, siis jääb rull.

Toetame nimekirja Globuse hernepurkide resti peale ja vaatame süstemaatiliselt üle. Et lapsel on patsid, siis ostame kammi asemel korraliku puust harja, 2.20 tükk.

Põlle, lauakatte, õpilaspileti kaante, liikuva aabitsa ja voolimisaluse asjus pöördume müüja Urve poole, kes kihku–kähku leiab kõik vajaliku või vähemalt kohad, kus see vajalik on olnud, aga on otsa saanud, näiteks lauakate ja liikuv aabits. Kirjutame hinna üles, aga jääb ostmata.

Põll maksab 5.15. Teen ettepaneku õmmelda ka põll lapsele ise. Kati ütleb, et meil ei ole niisugust vee– ja värvikindlat materjali. Tuleb osta.

Kell on pool seitse. Koolitarvetega enam–vähem ühele poole saanud, suundume Sportlandi, mis muidu kohe kinni pannakse. Kallis ta on, aga arvame, et jalatsid olgu korralikud ja laps võiks midagi ilusat ka saada.

Müüja Katrin leiabki meile imeilusa roosa dressi (püksid, dressipluus ja tuulejakk, kokku 52.49) ja heleda tallaga mittemäärivad 27.96 maksvad tossud, kõik soodushinnaga.

Lühikest dressi ei ole. Loobume võimalusest osta lapsele pükste asemel tenniseseelik ja 1.20 pikkusele (meie laps on 1.10) 18.95 maksev T–särk. Otsustame sokutada ta kehalise kasvatuse tundi mõne vana koduse püksipaari ja topiga.

Sporditarbed käes ja surmväsinud, jätame nimekirjas olevad suusad ostmata. „Läheb kelguga,” ütleb Kati resoluutselt. Nimekiri pakub kelku suuskade alternatiivina. Kodus on kelk olemas.

Kell seitse vajume kurnatult pubidiivanisse ja hakkame arvutama. Avastame ehmatusega, et oleme unustanud vahetusjalatsid. „Las läheb nende suvel ostetud roosade sandaalidega,” ütleb Kati.

Oleme kulutanud 188 eurot ja 31 senti. Tuleb välja, et Noarootsis ja Ridalas makstava ranitsatoetuse eest saab koolitarbed kätte küll.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
ikaldus
ikaldus
kuidas ei ole kommentaare panin siia just – ära kustutati )- Eesti haridus ja teadus jätkab degradeerumist , sest kolooniates ei tohi lubada tugeva intelligentsuskihi tekkimist . Mõningatel aladel lubatakse areng ja seda ka ainult lähtudes globaalpoliitika hüpoteetilistest vastasseisu tulenevatel aladel ja võimaldades näilisi valikuid et kindlustada rahvaid tegevusega vastaseisude lahendamisega. Kuid ka sel juhul paneb koloniaaladministratsioon käiku kõik jõud , et intelligents oleks maha surutud. Tähtsaks muutuvad kavad, nende tsiteerimisoksus, nende virnade kõrgus lootustunde süvendajaks ühiskonnale. Seaduste tsiteerimisoskuse järgi hinnatakse ametniku kvaliteeti. Siin annab meie maavanema KT merle mäesalu silmad ette ja naudib kuulsust leheveergudel mida kartuses kommida ei… Loe rohkem »
wpDiscuz