Kuigi Eesti on üldiselt just selline, nagu me teda kunagi tahtsime, on siin ka ebameeldivaid protsesse. Näiteks avaliku teenuse kaugenemine kodanikest.
Kahekümne aasta jooksul on vaba Eesti jõudsalt edasi arenenud. Palju on ehitatud, oleme targemaks saanud, maailma avastanud ning kogemuste võrra rikkamad, paljud on õnnelikud ja rahul. Aeg–ajalt kostab aga kõrvu küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsime?”
Jah, paljuski me tahtsime just sellist Eestit. Eestit, mis on vaba ja iseseisev, kus elavad vabad inimesed, kes saavad vabalt teha oma valikuid ja kelle õigused on kaitstud. Tahtsime Eestit, mis kuulub vanade ja väärikate riikide ühendusse.
Kas me aga tahtsime, et riigi pakutavad teenused oleksid kodanikele järjest vähem kättesaadavad? Kelle huvides on, et avalikud teenused kolivad internetti ja et vahetu suhtlus ametnikuga muutub harulduseks? Kuidas suhtuda sellesse, et riigiasutus, mis ainukesena maakonnas väljastab juhilube, paneb suveks uksed kinni ja saadab töötajad kollektiivpuhkusele? Kelle huvides on, et kui kodanik soovib saada kiirkorras passi või isikutunnistust, peab ta terve päeva kulutama pealinnas asjaajamiseks? Need on märgid avalike teenuste kaugenemise kohta kodanikust.
Neid märke on veelgi. Nimetan seda protsessi avalike teenuste umbisikuliseks muutumiseks. Varem olid riigiasutuste juhid meie endi, maakonna inimeste hulgast ja nad tunnetasid vastutust maakonna ning kaaskodanike ees. Nüüd aga, mil valdkonnad moodustavad eri haldusterritoriaalseid üksusi, kui riigiasutused on koondatud pealinna või valdkonniti erinevalt määratletud regioonikeskustesse, võtavad need ametnikud kergel käel vastu otsuseid, mis arvestavad vaid asutuse võimalustega.
Need otsused aga ei arvesta kodanike huve ega võimalusi. Peame endile meelde tuletama, et need asutused on kodanike jaoks. Ülesanded ning sisu saavad nad kodanikelt. Riik ja tema asutused peavad tulema tagasi inimeste, oma kodanike juurde. Sellega me peame tegelema.
Aeg–ajalt tõstatavad esinejad auditooriumide ees küsimuse. „Kes on riik?”. Vastust ootamata vastab esineja ise: „Riik, see olete teie!”
Mulle näib, et auditoorium ei ole selles vastuses kuigi veendunud ega kiirusta seda noogutades kinnitama. Näib, et kuulajad mõistavad enda rolli ja osa, kuid peavad seda riigi eksisteerimise seisukohalt imepisikeseks ja vähetähtsaks. Täna, Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel ei taha ma üles loetleda vigu või ebakohti, mis tegemata ja mida oleks pidanud tegema teisiti. Täna kutsun tegelema asjadega, mida saame ise muuta — kutsun ettevõtlikkusele ja omaalgatusele! Igaüks meist saab anda oma panuse meie–tunde tugevdamisse, alustades oma kodu ja lähiümbruse korrastamisest ning kaunimaks muutmisest. Ei saa ega tohi olla suhtumist — meie ja nemad. Riik, see on tema inimesed. Mida targemad, ettevõtlikumad ja väärikamad on inimesed, seda tugevam on riik.
Täna on sobiv meelde tuletada ja rõhutada põhiväärtuste tähtsust ja vabaduse hinda. Pereväärtused ja laste mitmekülgne areng ning turvalisus on need, millest peavad lähtuma kõik nimetatud temaatikaga puutumuses olevad otsused. Tarbimise, rahausu ja kõrkuse asemele peavad naasma hoolivus ja austus oma ligimeste vastu.
Selleks et väärtustada elu põhiväärtusi, tuletada meelde vabaduse hinda ja tähistada armsaks saanud lauludega Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva, korraldavad EELK Lääne praostkond, EELK Misjonikeskus misjoniorganisatsioon Agape Eesti koos Haapsalu linnavalitsuse, Lääne maavalitsuse jt–ga ürituste sarja „Laul ja vabadus”. 19.–28. augustini peetavate pidustuste kõrghetk on kontsertjumalateenistus Haapsalu piiskopilinnuses 20. augustil. Lippude tseremoonial osalevad kõikide maakondade lipud, mis sümboliseerivad Eestimaa ühtsust ja kestmajäämist.
Rõõmsat taasiseseisvumise aastapäeva ja õnnelikku elu meie Eestis!
Merle Mäesalu
Lääne maavanema kohusetäitja
