Piiskop Tiit Salumäe: rahul oma hind

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

tiit salumäe 1

Täna ei mõtle me suurele sündmusele mitte ainult Eesti riigi ajaloos, vaid päevale, mis avas Euroopas uue ajastu. Meenutan Eesti delegatsiooni juhi välisminister Jaan Poska sõnu Eesti ja Venemaa vahelise rahulepingu allakirjutamisel Tartus 2. veebruaril 1920: „Nüüd, kus Eesti on täna alla kirjutatud lepinguga saanud enda iseseisvusele de jure tunnustamise, on eesti rahvale avanenud tee ise määrata oma tulevikku.” Kahjuks ei saanud Eesti määrata üksi oma tulevikku, aga sellele vaatamata ei tähista me täna mitte ainult ühe ajaloolise dokumendi, vaid toimiva kahepoolselt ametlikult allkirjastatud ja kehtivas korras ratifitseeritud lepingu aastapäeva.

President Lennart Meri ütles 2. veebruaril 2001 Tartu rahu 81. aastapäeva aktusel: „Täna 81 aastat tagasi sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. See lõpetas ligi poolteist aastat kestnud Vabadussõja, milles Eesti oli kaotanud 3588 meest ja ligi 14 000 mehe tervise, kuid võitnud oma iseseisvuse. — Eesti võttis enesele suure vastutuse maailma ees, tunnustades esimesena Nõukogude Venemaad. Ning vastupidi, Nõukogude Venemaa võttis endale kohustuse tunnustada igavesteks aegadeks Eesti Vabariiki kui iseseisvat rahvusvahelise õiguse subjekti.”

Tartu rahu lõpetas peale Vabadussõja ka Esimese maailmasõja, niisiis kuus aastat Eesti rahvast ja majandust kurnanud sõjad. Eesti Vabariik oli vaene, muserdatud ja näljas ning mis peamine, ta oli üksi. Ohvreid ei unustatud ja kahekümnendail-kolmekümnendail rajati hulgaliselt Vabadussõja mälestusmärke.

Hiljutisel külaskäigul Saksamaale oli juttu I maailmasõja järel kultuuriringkondi haaranud depressioonist. Mina sain meenutada, et Eestis algas just siis uus aeg – meie maa ülesehitamine. Kahekümnendail-kolmekümnendail olid au sees rahvuslikud väärtused ja rahvahääletus toetas usuõpetuse tagasiviimist kooliprogrammi. Kahe aastakümnega ehitati üles riik, mille tugevus oli rahvuslik iseteadvus ja isamaa-armastus. Tartu rahu hind tuli tasuda kogu rahval – unistus elada peremehena oma enda kodumaal. Rahva tahe ja Jumala juhtimine oli see jõud, mis suutis paljude juhuste kokkulangemisest ära kasutada sõltumatu riigi loomiseks, mis läbi aegade on olnud Eesti ajaloo sisu ja Eesti ajaloo eesmärk.

Praegu on see riik meie käes ja ärgem unustagem, et kõrgeima võimu kandja Eestis on rahvas. Keegi ei tohi kergel käel loobuda oma vastutusest. Kordan ennast – valimine ei ole mitte ainult eesõigus, vaid ka kohustus. Eesti riik on tõestanud, et me oleme võimelised toimima kui riik. Üks peamisi garantiisid Eesti julgeolekule on Eesti kaitsejõud. Tunnustan meie kohaliku kaitseliidu tööd ning tänagi ühendame oma jõud õhtul vabadussamba juures ja kontsertpalvusel Jaani kirikus.

Küllo Arjakas kirjutas aastal 2008: „Tänapäevases vaatevinklis tuleb pidada tõsiseks otsuseks väikeriigi sammu alustada rahukõnelusi üksi ja ilma selge toetuseta läänest. Tartu rahuleping on Eesti diplomaatia algusaja suurim saavutus ja Eesti riigi üks tähtsamaid vundamendikive. See on üldteada ega vaja lähemat põhjendamist. Tartu rahu sõlmimisest möödub 88 aastat. Eesti on selle aja jooksul läbi elanud eri ajalooepohhe ning ka Tartu rahu osas on rõhuasetused tuntavalt muutunud. Eri aegadel on rõhutatud poliitilisi, juriidilisi või emotsionaalseid momente ning neiski on omi varjundeid. Kindlasti on Eesti juhtkonna (Jaan Tõnissoni juhitav koalitsioonivalitsus) jaoks Nõukogude Venemaaga rahukõnelustesse astumine riskantne ja keerukas samm. Juba eelmine, peaminister Otto Strandmani valitsus kompas 1919. a sügisel rahu ja läbirääkimiste võimalusi. Septembri keskel toimus Tallinnas Balti riikide I konverents, kus Eesti, Läti, Leedu ja Soome peaministrid ja välisministrid pidasid vajalikuks alustada ühiselt läbirääkimisi Nõukogude Venemaaga. Lääne suurriikide, esmajoones Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide esindajad ähvardasid seejärel Eestit ja teisi Balti riike karmide sanktsioonidega. Prantslased ähvardasid koguni blokeerida Tallinna sadamat, mille kaudu Eesti sai välisabi. Alustada kõnelusi aga vastu liitlaste, liiatigi veel I maailmasõja võitnud liitlasriikide tahet, see oli mõeldamatu.” („Tartu rahu piiritulbad”. Diplomaatia nr 54, veebruar 2008)

Eesti tegi siiski õige valiku. Tänu Jaan Poska oskusele läbi rääkida tegid mõlemad pooled järeleandmisi. Poskalt küsiti, kas teda enamlastega vaidlemised ei ärritanud. „Ja kuidas veel!” vastas ta. „Sees otse kees – aga kas ma tohtisin seda neile näidata?” Bob Collins on öelnud: „Alati ehita vaenlasele kullast sild, et ta saaks väärikalt taganeda.”

Tavaliselt laulame rahvuslikel üritustel „Hoia Jumal, Eestit, meie kodumaad. Kaitse teda kallist, meie armsamat. Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon.”

Soovin praegustele valitsejatele tarkust ja armastust, tasakaalukust ja järjekindlust. Tartu rahu on kord kätte võidetud, aga me ei tohi loorberitele puhkama jääda.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
no
7 aastat tagasi

jumala juhtimisega seal küll mingit pistmist ei olnud

Meelis Malk
7 aastat tagasi

Pàevakohane ja ilus artikkel. Tànud. Ja ka minu poolt ilusat kùùnlapàeva ja Tartu rahu aastapàeva.