Juhtkiri: meie raha – meie probleem

Kas pole mitte absurdne ja ka piinlik, et loomakaitsjad peavad Tallinnast Läänemaale sõitma, et lahendada juba teist aastakümmet kestev sotsiaalprobleem, mille olemasolust on teadlikud nii probleemi allika naabrid kui ka kohalik omavalitsus?

Jutt on Uuemõisa kortermajas elavast prouast, kes kogub kasse ja prügi. Selles loos on kaks probleemi koos – üks seotud aina sigivate kassidega ja teine vanema inimesega, kes nii naabrite kui ka omavalitsuse teada peaks regulaarselt arstiabi saama. Kas saab ka, ei tea keegi.

Aga peatume seekord kassidel, sest nagu öeldi Lääne Elule ka Ridala vallavalitsusest, söövad omanikuta ja varjupaika sattunud kiisud viimastel aastatel valla eelarvest nii priske tüki, et nutt tuleb kurku ja käed vajuvad rüppe. Rüppe ei tohiks need aga jääda, muidu voolab raha aina suuremais kogustes valla rahakotist välja, sest kassid sigivad palju kiiremini, kui raha vallale juurde tuleb.

Ühelt poolt peaks just omavalitsused lihtsalt raha välja andmise asemel hakkama mõtlema, mida teha, et ei peaks peremeheta kasse valla kostile võtma. Ega ole ju mingit kasu sellestki, kui kurta, et näe, inimesed on teadlikuks läinud ja kohe helistavad, kui kuskil kassikolooniat märgatakse. Inimesed peaksid aga veel teadlikumaks saama. Jah, neil on õigus teavitada omavalitsust hulkuvaist loomadest, aga meil kõigil on ka kohustus teha kõik endast olenev, et ei tuleks selliseid kõnesid teha. Kaks märksõna: vastutustundlik loomapidamine ja naabrivalve.

Uuemõisa juhtumis ongi kõige kurioossem, et kassivabrik on seal tegutsenud juba kakskümmend aastat ja alles nüüd jõudis asi sotsiaalmeedia vahendusel suure kella külge. Absurd.

Nagu ütles Heiki Valner: „Ühiskond ei peaks tolereerima kassimammisid ja loomahülgajaid, kes raiskavad meie kõigi raha. Selle raha võiks tõesti panna kas või lasteaedadesse.”