MENUFILM HALVUSTAB NOAROOTSIT: „Nullpunkt” – mängult või päriselt?

Kirjanik Margus Karu „Nullpunkti” järgi vändatud mängufilm tegi Noarootsi gümnaasiumi üleöö kuulsaks.

Kui enne seriaali oli vahest Eestimaal noori, kel polnud Noarootsi gümnaasiumist aimugi, siis pärast filmi ja seriaali teavad Noarootsit kõik. Teavad täpselt säherdusena, nagu teda on näidatud: kehva koolina.

Kirjanik ise pole kunagi varjanud, et lool on tõepõhi all. 1984. aastal sündinud Margus Karu on Noarootsi gümnaasiumis õppinud pool aastat.

„Kahjuks ei andnud ta endale aega meil kohaneda,” ütleb Noarootsi gümnaasiumi direktor Laine Belovas.

„Ma ei olnud Tallinnas rahul. Tahtsin kuskile ära. Noarootsi oma internaadiga tundus kõige parem variant haridusteed korralikus koolis jätkata,” meenutab Karu.

Kirjaniku eredaim mälestus Noarootsi päevilt on 1. septembrist, mil vanemad tõid ta aktusele. „Istusin terve tee Tallinnast Pürksini auto tagaistmel rätsepaistmes. Kohale jõudnud ja auto ukse avanud, oli jalg, millele toetada proovisin, täiesti ära surnud. Kukkusin kõmaki kooli kõrvale asfaldile külili. Aelesin oma tulevaste koolikaaslaste silme all ikka hea mitu naljakat hetke, enne kui jalad alla sain,” meenutab Karu.

10. klassi poole pealt naasis Karu Tallinna eliitkooli.

„Nullpunkti” tähelend

Gümnaasiumiaastate ainetel valmib Karu esikromaan „Nullpunkt”. Kohe ilmumise järel 2010. aasta kevadel jõuab see müügiedetabelite tippu. Juba samal sügisel arvatakse see kooli kohustusliku kirjanduse valiknimekirja, mõne aja pärast ka katkendina põhikooli kirjandusõpikusse. 2010. aasta lõpus pälvib „Nullpunkt” aasta parima debüüdina Betti Alveri kirjandusauhinna.

Juba sellest piisaks edulooks, aga probleemsest kodust ja kehvast põhikoolist pärit Johannese elust vestva romaani võidukäik jätkub. 2011. aastal valmib „Nullpunkti” ainetel lavastus Rakvere teatris. 2014. aasta lõpus linastub filmistuudio Allfilm ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös mängufilm. Samal ajal ilmub „Nullpunkti” filmikujundusega uustrükk, mis müüakse läbi mõne kuuga.

„Nullpunkti” ainetel valminud kuueosaline telesari jookseb kolmandat nädalat pühapäevaõhtuti ETV eetris.

Esikromaani tähelend üllatab kirjanikku ennastki. „Midagi sellist, et ma ka viis aastat hiljem pean „Nullpunkti” teemal intervjuu andma, ei oleks ma eales osanud oodata,” ütleb Karu.

„Nullpunkti” kirjutamise ajal jättis ta selle mitu korda pooleli, sest ei uskunud, et lugu kellelegi korda võiks minna. aga läks ikka küll. „Ma arvan, et edu võti on siirus. Ükskõik, mis kunstiliigi puhul,” arutleb Karu.

Hea kool ja halb kool

Et „Nullpunkti” üks tegevuskohti on nullindate alguse Noarootsi gümnaasium, oli kitsamas ringis teada varemgi. Filmis ja seriaalis on aga asi kristallselge nii tekstis kui ka visuaalis. Noarootsi koolist on juttu. Koolimaja peal on suures plaanis kiri: Noarootsi kool.

„Olen isegi mõtelnud, miks filmi Noarootsi nimi pandi. Raamatus oli internaatkooli nimi fiktiivne,” ütleb Karu.

Tallinna eliitkool, oletatavasti Gustav Adolfi gümnaasium, kuhu Johannes end keset õppeaastat „sisse räägib”, on filmis Rootsi gümnaasiumi nime all.

Kui õigustatud on kooli õige nime kasutamine?

„Õigustatud või mitte. Noarootsi ja Rootsi kõlavad hästi kokku,” pakub Laine Belovas.

„Meediamaastikul öeldakse, et igasugune reklaam on hea reklaam, sest muidu peaks seda üüratu raha eest ostma, jõuab tuhandete inimesteni tasuta. Selles plaanis on muljetavaldav, et filmis ja seriaalis on kool pärisnimega,” ütleb kirjanik Eia Uus.

Uus on Margus Karu põlvkonnakaaslane ja Noarootsigi pole Uusile võõras: ta veetnud seal varase lapsepõlve.

Kuvand, mille „Nullpunkti” seriaal Noarootsist loob, on paraku negatiivne. Võrdlus Rootsi gümnaasiumiga toimib. Kuigi klassikaaslased taandavad Johannese Rootsi gümnaasiumis üsna varsti heidiku staatusesse, on kool ise justnagu ime: kui Noarootsis sadas lagi läbi, konutati ühikatoas ja mõnitati kaaslasi, siis Rootsi gümnaasiumis on purskkaev, esimene tund uues koolis, juhtumisi muusikatund, algab imeilusa blondi klassiõe inglihäälse „Põhjamaa” saatel ja rootsi keel on kõigil selge kui vesi.

Noarootsi on kool, kus ei pea õppima, kus kirjutatakse maha, kus tüdrukud jäävad rasedaks ja teevad aborti. Noarootsi on kool, kus ühikaukse peale riputatakse „Lapsetapja” silt. Noarootsi on kool, kus rootsi keele õpetus on kehval järjel.

„Ma ei saa aru, mida seal Noarootsis õpetatakse,” kurjustab Rootsi gümnaasiumi rootsi keele õpetaja (kes paraku ise teeb samas seriaaliepisoodis sama hääldusvea, mille eest saab pragada Noarootsist tulnud Johannes.

Uussiirus või uusteesklus?

21. sajandi esimesel kümnendil, nn nullindatel debüteerinud Karu võib oma püüdlustes elulähedusele, realismile ja sotsiaalsusele liigitada uussiiruslaste (uusaususlaste) alla. Suund vastandub postmodernistlikule irooniale ja künismile. Kirjanik Jürgen Rooste hinnangul iseloomustab uussiirust see, et lugejas tekib tahtmatultki tunne, et teda kõnetatakse isiklikult, otse, ausalt, et tal lastakse piiluda kellegi teise maailma. Uskugem siis Roostet ja piilugem „Nullpunkti” maailma, piilugem nende silmadega, kes on viibinud samas aegruumis, nullindate Noarootsi gümnaasiumis.

Seesama Rooste, muide, on väitnud ka endale vastu ja süüdistanud uusausust pettuses: uusausus on uusausus vaid selles mõttes, et ta peab mõjuma pihtimuslikult. Keel ei võimalda maailma lõpuni avada. Autor selekteerib elu kirjutatavaks ja kirjutamata osaks: „Parimad elud on küll ise nagu kirjandus, kirjandus aga peab olema suurem kui elu.”

Uussiirust on kahtlustatud ka kahepalgelisuses, mis tähendab, et ussiirus võib vabalt olla ka uusteesklus. Sellest hoolimata võib uurida, kuidas on tegelikult. Kas mängult on päriselt? Karu ise ütleb, et ei oska mõõta tegelikkuse ja väljamõeldu vahekorda romaanis/filmis.

„Väita, et ekraanil oleks minu minevik, oleks valetamine, kuid otse loomulikult kasutasin romaani kirjutamisel ainest oma ja lähikondlaste elust. Raamatus olevate koolide prototüübid on koolid, kus ma olen ise käinud. Kohti, mida tunned, on lihtsam kirjeldada, kui täiesti uus keskkond välja mõelda,” ütleb Karu.

15 aastat Noarootsis õpetaja olnud Mall Kahar tunnistab, et pole „Nullpunkti” lugenud. Kui nullindate laiem lugejaskond võttis „koolilapse ränkraskest elust” pajatava „Nullpunkti” vastu eufooriaga, siis kirjandusõpetajale mõjus see pigem pelutavalt. Peale selle hämmastas õpetaja Kaharit, et raamatuga käis juba tollal kaasas „kehva Noarootsi kooli” slepp.

„No ja siis ma mõtlesingi, et ei loe seda,” meenutab Kahar.

„Nullpunktist” ta siiski ei pääsenud, sest see ilmus kiiresti koolide soovitusliku kirjanduse nimekirja ja katkendina kooliõpikusse.

Kas menufilm ja seriaal võiksid ehk kuidagi kahjustada kooli mainet? „No ma ei tea… Raamat on ikkagi ilukirjandus ja film ei ole dokumentaalfilm,” arutleb Laine Belovas.

„Kooli nimi kõlab filmis. Sõna kinni ei püüa. Kes koolist midagi ei tea ega huvi tunne, need võivad ehk võtta mingi hoiaku. Elame-näeme,” ütleb Belovas.

Kõik koolid on halvad

„Negatiivne müübib väga hästi. Ilmselt mõtles nii ka noormees, ja mõtles õigesti. Müübiski hästi. Tegelikult esitab Karu oma romaanis klassikalise halva kooli kuvandi, siis vahetab kooli ja esitab taas klassikalise halva kooli kuvandi, ainult teistsuguse,” arutleb Kahar „Nullpunkti” tähelennu üle.

Kahar meenutab, et Noarootsist on ka tõepoolest mindud Tallinna eliitkoolidesse „paremat haridust” nõutama, aga tuldud seda leidmata tagasi.

Ligi veerand sajandit Noarootsis kooli juhtinud Belovas on juba öelnud, et Karu ei andnud endale aega kohaneda. „Noarootsis on alati olnud õpilasi, kes ei harju. Selles pole midagi iseäralikku. Iseäralik oleks see, kui seal ei tekiks mitte ühtegi konflikti ja liigutaks ringi inglitiibade sahinal,” ütleb Kahar.

„Kui tal jäi koolist mulje, et õpiti vähe ja pandi pidu… Sellest on kahju,” ütleb Belovas. 10. klassi alguses võis ju selline mulje ka jääda: gümnaasium pole põhikool. Esimesed arvestuslikud tööd tulevad teisel või isegi neljandal kuul.

Rootsi keelt õpetas toona Noarootsis liberaalne rootslanna ja ega ühe semestriga jõuagi suurt midagi õppida.

„Margus tuli Lasnamäelt ja käis Noarootsi koolis paar kuud. Muidugi ei saanud ta selle ajaga keelt selgeks,” ütleb Eia Uus.

Eesti Päevalehe ajakirjanik, Noarootsi gümnaasiumi vilistlane Tuuli Jõesaar ütleb, et sai Noarootsis rootsi keele nii selgeks, et sai Tartu ülikooli skandinavistika erialale sisse ja ka lõpetas selle.

„Paljud meie vilistlased said Skandinaavia ülikoolidesse õppima ja elavad neis riikides siiani. Nii et kui nalja teha, siis tuleb pigem öelda, et Noarootsi gümnaasiumi keeleõpe on nii hea, et pigem peaks kooli selle eest trahvima, et ta võimaldab oma õpilastel pärast kooli ülilihtsalt heaoluriikidesse emigreeruda,” ütleb Jõesaar.

„Enamik minu sõpru käis Noarootsi gümnaasiumis ja on elus väga kaugele jõudnud, üks tublim kui teine. Kooli on väga raske sisse saada. Ja maha kirjutatakse Tallinna eliitkoolides ka,” ütleb Eia Uus.

„Jah, spikerdamist mõnes aines esines. Laua alt vaadati mõnda valemit, mõnda aastaarvu. Kas see tähendab, et kool on läbi kukkunud? Kindlasti mitte. Spikerdamine algab Eesti keskkooliprogrammi faktikesksusest. Võin peast öelda Liivi sõja alguse ja lõpu, aga ei suuda parimagi tahtmise juures meenutada, kes sõdisid ja miks,” arutleb Jõesaar.

Jõesaar ütleb, et on uhke, et on Noarootsi gümnaasiumi vilistlane. Ka on Jõesaar kindel, et Noarootsis on kiusamist vähem kui paljudes teistes koolides. „Sotsiaalses mõttes on Noarootsi hindamatu. Lasta 180 teismelist kokku metsa vahele elama, kus nad saavad omavahel pidevalt ja takistamatult suhelda, on julge idee. Ülikoolides on kiidetud, et Noarootsi vilistlased on iseseisvamad ja paremate õpioskustega kui äsja pesast lennanud noorukid, kes kipuvad esimese auruga pidutsema,” ütleb Jõesaar.

Jõesaarele kui üksikule lapsele, kes oli teismelisena korraga arglik ja võimukas, õpetas Noarootsi ühikaelu teistega arvestamist ja suhtlemist.

„See on hindamatu kogemus. Viieteist-kuueteistaastaste noorte vahetut suhtlust ei suuda hilisemas elus miski asendada,” ütleb Jõesaar.

Ometi tunnistab Jõesaar, et kindlasti võis keegi olla Noarootsis ka õnnetu ja kiusatud, nii et gümnaasiumiaastad tunduvad elu kõige viletsamad.

„Noarootsi oli väga vaba keskkond, puudus tihe kontroll, ja see oli ühtaegu nii hea kui ka halb. Neile, kes olid leidnud sõbrad, oli see õnnistus. Kas on teismelisel midagi toredamat, kui olla vanemate silma alt väljas ja sõpradega koos! Kui aga keegi kiusamise alla sattus, on võimalik, et kiusajate ringist väljaspool ei pandud seda tähele. Kiusajatega aga tuli olla ööpäev ringi koos,” arutleb Jõesaar.

Jõesaar usub, et Margus Karu „Nullpunkt” ja Ilmar Raagi „Klass” on kindlasti kaasa aidanud, et õnnetuid lapsi-teismelisi märgataks ja nad saaksid abi.

Karu ise nendib, et probleeme, millega „Nullpunkti” 17aastane minategelane kokku puutub, on kõigis koolides: „Ehk seepärast „Nullpunkt” nõnda populaarseks saigi, et samastumispunkti leidsid paljud noored.”