Sajad tuhanded inimesed tänavatel. Sajad arreteeritud USAs. Sajad protestiaktsioonid üle maailma. See on meie tänane pilt globalisatsiooni tagajärgedest.
Globaliseerumine väljendub vastastikuses majanduslikus ja poliitilises sõltuvuses ning selle peamiseks tagajärjeks on ülemaailmne tööjaotuse väljakujunemine. Seda protsessi iseloomustavad kapitali, inimressursi ja tootmisvõimsuste kontsentratsioon niinimetatud tõmbekeskustesse. Teisalt, kui on olemas tõmbekeskused, siis peavad olema tõukekeskused, mis viitab ääremaastumise vajadusele. See saavutatakse läbi seaduste, majanduslike ja tehnoloogiliste protsesside standardiseerimise, millele rahvusriigid peavad alluma. Selle kaudu likvideeritakse väikeriikide isemajandusest tulenevad ohud globaalstruktuuridele.
Tuletagem siinkohal meelde, et meie iseseisvuse eesmärgiks oli isemajandava Eesti saavutamine. Sellest on jäänud vaid nostalgiline unistus, ei enamat. Toidu, toodete, arstiabi, tuletõrje ja kooliharidusega varustamise võime ühiskonnas väheneb ja seega suurenevad ühiskondlikud julgeolekuriskid.
Globaliseerumine omab süsteemset mõju kõikide ühiskondlike protsesside kulgemisele. Kahjuks puudub meil arusaam globaalmajanduse rõhuvast toimest.
Globaliseerumise protsess algas 3500 aastat tagasi, enne seda elasid maad ja rahvad enda kultuurilises ja majanduslikus maailmas. Globaliseerumise protsessis avaldasid need rahvad üksteisele mõju kaubanduse, sõdade, religioonide või abielude kaudu. Nii saavutasid tugevamad või vallutamishimulisemad struktuurid võimu väiksemate üle — see ongi globalisatsioon.
Sellist protsesside kulgemise juhtimise võimalusi teadvustasid juba vanad egiptlased. Juba nende ajal pandi alus globaalsele kontrolli süsteemile, kust see on jõudnud läbi religiooni tänapäeva ja mõjutab meie igapäevast käitumist ja on muutunud ühiskonna kinnisideeliseks osaks.
Juba iidsetel aegadel peeti ohvriterohkeid tapatalguid enda võimu kehtestamiseks teise rahvaste üle. Hiljem aga selgus, et vallutatud territooriumidega pole suurt midagi pihta hakata, kuna suur osa rahvast tapeti vallutusretkede käigus, et omandada nende vara. Kuna sama oli tabanud ka vallutajaid, siis ei saanud vallutajad puudujääki ka enda inimestega asendada. Seega tuli piirduda vaid ühekordse sõjasaagiga.
Egiptuse preesterkonnale tehti ülesandeks luua selline sõjapidamise metoodika, mille kaudu mitte kannatada sõjalist kahju, kuid sellest hoolimata saavutada sõjaline eesmärk. Iga sõja eesmärk on võõraste materiaalsete ressursside, inimeste ja infrastruktuuri üle kontrolli saavutamine. Eesmärgiks on parasiteerida võõra tööjõu arvel, mis on ka tänases Eestis ideaalselt õnnestunud.
Meie ettevõtted on kopikate eest maha müüdud võõrkapitalile, rahvast on õpetatud sentide eest tööd tegema. Veelgi olulisem on selle okupatsiooni läbiviimisel saavutada kohaliku valitsuse tugi. Tulemuseks on see, et meie pangandust kontrollib võõrkapital.
Euroopa keskpank väidab, et nende ressursid on piiramatud, et lõpetada rahanduskriis. See tähendab, et tavakodanik peab raha eest tööd tegema, aga süsteemi teises otsas piisab sinu töö ostmiseks trükipressi nupule vajutamisest. Praktikas tähendab see seda, et valitsustel puudub igasugune ülevaade pangandussektori tegevusest, rääkimata kõrgeima võimu kandjast ehk rahvast. Samuti ei lange selline süsteem kokku rahvavõimul baseeruva riigi ideaalidega. Rahval puudub veel tänapäevalgi otsustusõigus enda maksutulu suunamiseks, mis on feodaalkorra ilming.
Raha mahu suurendamine, börsisüsteem ja liigkasu võttev pangandus on üks peamisi põhjusi, miks erinevate riikide palgalõhed on sama töö tegemisel niivõrd suured. Jürgen Ligi väidab: “Laenu välisriikide rahanduse päästmiseks on kergem anda kui ei öelda.” Seega — “tark” eestlane on see, kes vaikimisi kõigega lepib ja alati valitsuskoalitsiooni poolt hääletab. See näitab allumisvajadust globaalkorrale.
Traditsiooniliselt on nendes sõdades agressiooni ohvriks tavakodanik, kus läbi petuskeemide ja illusoorse õigustuskuvandi allutatakse väikeriigid niinimetatud võitjate tahtele. Sellise sõja eesmärk on täidetud siis, kui tavakodanik ei oska aimatagi, et elab okupeeritud maal.
Urve Palo väljatoodu kohaselt ulatub maksukoormus kaudsete maksude näol 44 protsendini ja otseste maksude näol 23 protsendini. Kokku teeb see 67%. Seega teeb iga inimene enda kaheksatunnisest päevast üle 5 tundi tööd süsteemi ülalhoidmiseks ja vaid 3 tundi enda isiklike vajaduste rahuldamiseks.
Sellist okupatsioonitaset ei saanud endale lubada isegi Liivi ordu! Liivi sõja aegne maksukoormus ulatus kuni 25 protsendini. Suurendada seda ei juletud, sest vastasel korral oleks kohaliku foogti reis Tallinna osutunud tema viimaseks.
Globaalkorrast on kahetsusväärselt kujunenud relv sinu töökoha kolimiseks võõrriikidesse ja sellele järgnevale maksutõusule, perevägivallale, küüditamisele, narkomaaniale, alkoholismile ja üldisele rahvusriikide süstematiseeritud allakäigule.
Einar Eiland,
ehitusinsener, sotsiaalmajanduse magister
Ammase huvi märklaudade avalikustamisel on mõistetav. Siis saab need õukonnameedia kaudu koha liistule võtta. Paistab et Ammas ongi siis see ville kes siin koguaeg teisi peetimas käib kui mõttetera põhivoolust erineb. Küül ei meeldi üks küll teine asi. Aga ilukirjanduslik ühiskonnataju langeb ilusti kokku füsionoomiaga kokku. Aga artikkel on ok neid võiks rohkem olla nende surmakuulutuste lugemine kipub ära tüütama. Kahju muidugi et mõni lüürik on siin ilmselt kõvasti põrutada saanud ja euroseadusi lugenud vist. Aga teeme nii et inseneride kallal siin ennem prääksu kui on endale teemad elementaarsel tasandil selgeks teinud.
pühapäev, 9. oktoober 2011 …Ja nii nad tõidki meile tuulepargi… Kirjutasin siin rohkem kui aasta tagasi, et “vormsi vägi on võitnud tuuleärikate väe…”Teatud uhkusega muidu nii eriilmelise ja vähese koostöömeelega kohaliku rahva üle, kes I saare üldkogul lükkas tagasi ärimeeste ja nende poolt äraostetud vallavalitsejate soovi mingi grupi inimeste kasu nimel rikkuda lootusetult kõigi kohalike saareelanike elukeskkond. Isegi veel sel suvel, kui etendati farssi nimetusega “Vormsi saare II üldkogu” kus püüti saarerahvale kaela määrida uut arengukava, mille ainukeseks originaalseks mõtteks oli tuuleenergeetika prioriteedi ja seega siis tuulepargi tuleku seadustamine, olin täitsa kindel, et see ei lähe neil läbi. Et vallavolinikud,… Loe rohkem »
klapperjaht ja siltide kleepimine, eht nõukaaegne suhtumine ja tegutsemine
Artikli autor hr Einar Eiland on lõpetanud Tallinna Tehnikakõrgkooli diplomiõppe hoonete ehituse erialal, mis kuidagi ei kvalifitseeru ehitusinsenerina ning ehib end võõraste sulgedega, mis põhimõtteliselt ühtib Andres Ammase eelnevas meilis avaldatuga.
liigne uudishimu on nii mõnegi hukutanud
Hr Eiland, kas ei oleks aus välja öelda, et Einar Eiland = ikaldus? Oma mõtteavaldust võib ju ka oma nime all kiita! Lääne Eluga riidlemine iseenese upitamiseks ei ole soliidne.
Eelmine andis tõsiselt hea vihje. See on tõsiselt hea andmebaas. Selle järgi puuduvad kutsetunnistused veel Mart Laaril, Andrus Anzipil, Neeme Suurel, Jaanus Karilaiul, Urmas Suklesel, Peeter Vikmanil jne. Veelgi põnevam on see et sinna on üsna mitmed miljonid euroraha uugama pantud. Ehk tavakodanik on selle jama kinni ka veel maksnud. See on järjekordne näide globaliseerumise ilmingust.
… kontrollisin kutseregistrist ning tegelasele pole väljastatud tunnistust ehitusinsenerina esinemiseks. Ju ma siis ei oska kutseregistrit kasutada 🙂
Tore on aga Lääne elu paberkandja lugeja peab olukorrast riigis tajuma läbi haapsalu salli esitluse USA kuuenda järgu muuseumites ja väljanäitustel. Muidugi on see parem kui = 0. Kuid ilmselt see leiba nendele sallikudujatele lauale ei too, mis võimaldaks ära elamist. EX Maavanem nutab teostatud uuringute alusel väikevaldade kadumise üle. Peab käima ju temagi juba informatiivseltsissekäidud rada mitte olema ise teerajaja. Õiguskantsleri ja regionaalministri deeside kordamine loob ju temast arvamusliidri. Tähtis on kirja panna ka EX parunesside seiklused. Seega on globaal okupatsioon jõudnud ja leheveeru vahele. Tähtis on kajastada neid sündmusi mis suuremast ühiskonna eksistentsi tasanditest ülevaadet ei omaks. Seega… Loe rohkem »
Austatud Ikaldus. Ma täitsa mõistan neid motiive, mis sunnivad Teid Einar Eilandi lugusid propageerima. Tore oleks, kui teised lugejad seda ka teaks. Mis puutub lugude valimisse paberlehte, siis seal on terve hulk tegureid, mitte ainult loo tähtsus. Esiteks ei ole mõtet võrrelda arvamusartiklit uudisega (sallimuuseum) ja portreelooga (Matsalu paruness) – igaühel neist on oma koht, üks teise ruumi ära ei võta. Muidugi oli valik, kas avaldada laupäevases paberlehes Neeme Suure artikkel või see lugu. Avaldasin Suure, sest ühest küljest on ta kirjaoskaja inimene, kelle loo toimetamine eesti keelde ei võta tervet tööpäeva ja teisest küljest oli seal ikkagi oluline sõnum:… Loe rohkem »
et inimeste silmad hakkavad avanema, edasi tuleb endid ka omal maal kehtestada