E–tervis on midagi sellist, millega Eesti maailmas uhkeldams käib, kuid milles riigikontroll mitmeid puudujääke leidis. Riigikontrolli hinnangul on hulk raha magama pandud, kuid tolku vähe — neljast harust on hästi tööle rakendunud ainult üks.
Nagu ütles e–tervise sihtasutust juhtinud ja praegu sel alal soomlasi nõustav Madis Tiik, pole asi tegelikult nii hull. Süsteem, mida sellises mahus pole üheski teises riigis rakendatud, on on maailmatasemel ja töökorras.
Töötavast süsteemist on aga vähe tolku kui seda ei kasutata ja sinna andmeid ei edastata.
Ühelt poolt on digiloo, –registratuuri ja –pildi töölehakkamine seotud raviasutuste kehva it-baasiga, teisalt aga suurhaiglate vastuseisuga.
Suurhaiglad, mis võiksid ju olla tervishoiu lipulaevad, on osutunud hoopis piduriks. Põhjuseks raha. Mida rohkem suudetakse teha kalleid ja erakorralisi protseduure ja operatsioone, seda rohkem saab haigekassalt raha ja seda paremini haigla elab.
Raviraha suunamine esmatasandi arstiabisse ja tervishoidu selle sõna otseses mõttes hoiaks inime haiglast eemal ja jäätaks suurhaiglad kiratsema.
Nüüd seisavad valitsus ja haigekassa valiku ees, kas jätkata nii nagu seni või sundida suurhaiglatele peale kohustus kasutada moodsaid e-–teenuseid, mis peaks muutma tervishoiu ja haiglaravi korralduse tõhusamaks ja maksumaksjale kokkuvõttes ka odavamaks. Apteekritel löödi piltlikult öeldes sõrmed sahtli vahele ja sunniti neid kasutama digiretsepti. Nüüd oleks aeg seda teha ka suurhaiglatega.
Põhja–Eesti regionaalhaigla ülmearst Andres Ellamaa juba ironiseeris, et e–meditsiin on vaid arstide abivahend, mitte loodud välismaal eputamiseks. Ellamaa sõnul pole mõtet unistada küberarstist.
Kogenud poliitiku ja arsti sõnad võtavad ilusasti kokku tõsiasja, et vabatahtlikult suurhaiglad alla ei anna. Meil oleks vaja ilmselt väikest revolutsiooni.
