Eestis ei peljata kulutada aega ja raha suurte visioonide kujutamisele, kes aga tõstab kohaliku teema, tembeldatakse ullikeseks, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt Postimehes Haapsalu raudtee näitel.
Mõnel pool muiatakse, et näe, üksteist tuhat haapsallast tahab rongisõitu. Mutt tuletab muigajaile meelde, et igal raudteel on kaks otsa: jutt ei käi ühendusest kahe maakonnalinna vahel, kus tõesti võib-olla väga palju ei sõidetaks. Teises otsas on Tallinn.
Lennukaid ideid – Eesti viimine Euroopa viie rikkaima riigi hulka, Eestist rahvusvahelise konverentsitursmi keskuse või ökoturismi Meka tegemine jne – on Muti sõnul ka vaja, aga selle kõrval peame arvestama võimalusega, et Eesti Nokiat ei olegi olemas ja me peame jätkama nende võimalustega, mis meil on ning et me jääme alati mingis mõttes perifeeriaks. Seetõttu peaksime tegema kõik mis võimalik korda oma kodus, et elu siin kõige kiuste võimalikult talutavaks muuta.
“Haapsalu ei ole veel kaugeltki ääremaa, eelmine (kultuuri)suvi oli selle ilus kinnitus,” kirjutab Mutt. “Raudtee pikendamine oleks koera sabast üle saamine, ühtlasi garantii, et üks meie väärt kante püsib elus ega “kuku” Eesti küljest ära.”
Lõpetuseks ütleb Mutt, et need, kes praegu nimetavad Haapsalu raudteed üleolevalt nostalgiaprojektiks, peavad võib-olla nägema, kuidas poole sajandi pärast on kogu Eesti üksainus nostalgiaprojekt. Tuleks tegutseda.
Pikemalt saab lugeda Postimehest.
