Omavalitsusreformi projektijuht Sulev Valner arutleb regionaalministri välja pakutud kohalike tõmbekeskuste ümber koonduvate omavalitsuste loomise kava üle.
Mingit omavalitsusreformi poleks vaja, kui saaks olla kindel, et praeguste killustunud omavalitsustega jätkamine on hea ja viib Eesti arengut õiges suunas. Me olemegi ilmselt kaua uskunud, et paljude väikeste omavalitsuste olemasolu üle Eesti aitab hoida elu maal. Võib-olla see omal ajal oli ka tõsi. Kahjuks on raske sellesse edasi uskuda.
Rahvaloenduse küllaltki kurvad tulemused maapiirkondades, inimeste lahkumine pealinna ja välismaale, koolide, pangaautomaatide, päästekomandode ja palju muu vajaliku ärakolimine maalt tõestavad, et väikeste nõrkade omavalitsuste ja nende – kahtlemata iseendast tublide – juhtide käed jäävad sageli lühikeseks, et tegelikult suuta mõjutada oma piirkonna inimestele olulisi asju ja seista vastu ääremaastumisele.
„Omavalitsus“ on liitsõna, kus mõlemad pooled on olulised. Ei piisa ainult sellest, et ta on oma, lähedane ja armas. Kohalik võim peab suutma ka valitseda. Valitsemine tähendab reaalset võimalust midagi ära teha, midagi muuta. Mis kasu on sellest, kui inimene läheb murega vallavanema juurde, kes saab ta küll ära kuulata, aga laiutab käsi ja ütleb, et ei saa midagi teha, raha ka pole ja üleüldse on kõik kellegi teise süü.
Praegu regionaalministri välja pakutud kava tugevamate keskuste ehk kohalike tõmbekeskuste ümber koonduvate senistest tugevamate omavalitsuste loomiseks on üks võimalus, et püüda peatada maapiirkondade nõrgenemine ja liigne pealinnastumine. Kõige enam võidaksid sellest muutusest just oma kodukoha arengu pärast muretsevad kohalikud inimesed.
Vallamaja asukoht on peaküsimus vaid seal töötavaile inimestele
Tõmbekeskuse mõiste on seejuures vahend kirjeldamaks tugevat, hästi toime tulevat omavalitsust, millel on piirkondliku tõmbekeskuse näol olemas ka kindel tuum. Võib rääkida ka toimepiirkondadest, mille piires inimene oma eluringiga toimetab. Me ei ela enam hobuvankri ajastul nagu viimase suure vallareformi aegu 1930ndatel aastatel. Väga suur osa elanikest käib juba tööl, koolis, suuremas poes või muid vajalikke asju tegemas üle praeguse vallapiiri. Küll aga on ta sageli ilma võimalusest mõjutada valijana temale olulisi asju, kui need jäävad teise omavalitsuse pinnale.
Kusjuures, nagu näitas hiljuti Saar Polli läbi viidud üle-eestiline küsitlus „Elanike rahulolu kohalike teenustega“, ei ole enam kui pooled elanikest pidanud viimase 12 kuu jooksul kordagi käima oma valla- või linnavalitsuses. Vähe on inimesi, kes peavad vallamajas käima rohkem kui mõne korra aastas. See näitab, et vallamaja asukoht ei ole ilmselt peaküsimus eriti kellegi jaoks peale inimeste, kes ise seal majas töötavad.
Selle asemel, et kulutada kohalikku alati vähest raha eelkõige paljude eraldi vallamajade ülalpidamiseks ja sageli üksteisega konkureerivate projektide tegemiseks väikestes naaberomavalitsustes, saaks koos otsustades teha sama rahaga kogu piirkonna seisukohalt paremaid ettevõtmisi.
Tähtis on ka see, et ühise omavalitsuse meeskonna saab kokku panna tugevama ja täielikumana. Näiteks tõi riigikontroll hiljuti välja, et enamikus Eesti omavalitsustes puudub praegu üldse eraldi lastekaitsetöötaja.
Väikeste omavalitsuste raha läheb sundkulutusteks
Üks sageli esitatav argument kõlab, et mitme nõrga omavalitsuse liitumine ei tee kedagi neist tugevaks. Kõlab esmapilgul loogiliselt. Samas me ei kahtle, et perekond saab koos reeglina paremini hakkama kui inimene üksinda. Et näiteks koos elavad pensionärid tulevad oma kuludega paremini toime kui üksinda, sest kütte- ja elektriarve makstakse siis ju ühiselt. Väga väikesed omavalitsused on piltlikult öeldes praegu sageli nagu need pensionärid, kelle kogu raha kulubki praktiliselt ainult sundkulutusteks. Rahakotid kokku pannes on rohkem lootust, et jääb vahendeid ka nendeks asjadeks, mis annavad elule rohkem värvi.
Minu meelest ei peaks neid kahte asja – omavalitsuste tugevdamist ja omavalitsusliitude tugevdamist – omavahel vastandama. Üks ei sega teist. Tõenäoliselt ongi vaja mõlemat. Ka praegusest hoopis suuremate ja tugevamate omavalitsuste puhul jääb igal juhul selliseid küsimusi, kus on oluline omavalitsuste koostöö: gümnaasiumide võrk, ühistransport, suured planeeringud jne. Isegi Tallinna linn ei ole üksi nii suur, et ei peaks mõne asja puhul naabritega koostööd tegema.
Tõmbekeskuste mudel on ettepanek, mitte sundus
Oluline on ka rõhutada, et keegi ei kavatse teha midagi kiirustades, vägisi ja ülalt alla. Praegu välja pakutu ongi just nimelt ettepanek, mille põhjal saavad hakata toimuma kohapealsed arutelud, kuidas seda kava on antud piirkonnas kõige mõistlikum ellu viia. Lootus on, et peamine osa vajalikust muutusest sünnib läbi kohapeal ja kogu ühiskonnas saavutatava arusaamise, et nii on hea ja mõistlik teha. Omavalitsused saavad osaleda valimises, millised on kokku lepitavad tõmbekeskused ja saavad seejärel ise valida, millise tõmbekeskusega ühineda.
Ajaliselt on siht reformi läbiviimiseks koos kohalike volikogude valimistega aastal 2017. Selge see, et inimesed ja organisatsioonid vajavad teatud aega, et sellise muutusega kohaneda.
Vaikiv ühiskondlik kokkulepe, et praegusega võrreldes suuremad ja tugevamad omavalitsused on õige suund, on Eestis tegelikult juba ammu olemas. Kehtib omavalitsuste ühinemist soodustav seadus, mida värskelt riigikogus uuendati. Tasapisi mõned ikka ühinevad ka, samas pole teada, et keegi plaaniks jaguneda. Miks mitte astuda lähiaastatel edasi pikem samm, kui oleme koos veendunud, et suund on õige.
Sulev Valner,
omavalitsusreformi projektijuht
seepi, nööri ja kanepi õli tuleb müüma hakata ja tööjuhendid tuleb trükkima hakata et saaks eesti riigi kiiremini rootsi juutidele maha müüa.
On äkki kellegil mõni mõistlik mõte ,kuidas majandust elavdada ?
Aga mida siin on üldse üldse vaielda ?? Kui viimane uudis on see.et Haapsalu haiglas kaob isegi ööpäevane kirurgia- abi ,siis hääletage ka edaspidi refi poolt. Ise, lambakari,olete süüdi. Punkt. Või tehke protesti hääletus- keski poolt. Tegelikult RÕÕMUSTAB mind kõige enam see, õnnetuse puhul kannatatavad ka refi valijad…
Täna nägi ilmavalgust üks hea artikkel .Põhiliselt juttu küll eurorahadest aga natuke ka KOV-idest . Viimase 4 aastaga on KOV-ide juhtimises tekitataud 4700 uut ametikohta (ei eksinud numbriga neli tuhat seitsesada) Liitumisi on nagu ikka olnud ,aga ametnikke läheb ikka rohkemaks .See on just see millest ma räägin juba mitu kuud .Muuseas paljud uued ametikohad on esialgu peidus: vormistatakse lepinguliste ajutiste töötajatena, tehakse valla allasutus ja sealsed uued ametikohad jäävad ka algul varju . Edu liitujatele 😉
lugupeetav S:Valner
ühe maamatsi soovitus: tehke praegused maakonnad omavalitsusteks ja asi valmis.
igasse olemasolevasse valda jääks vaid sotstöötaja ,võibolla ka vallasekretär,muidugi,suuremad linnad peaksid jääma eraldi–meil siin siis Haapsalu,kuid mitte Lihula.
volikogude liikmete kohti ei tasustata .
kogu KOVi valitsus koosneks Esimehest,2-4 abi,mõned spetsialistid ja kõik.
vallad jääksid edasi ,nagu on-omades piirides ja nimedega,ka aadressidel,(võrdluseks praegused külad).
kui rahvas soovib,valib endale sinna vallavanema ja kui soovib, maksab palka.
Läänemaale jääks ÜKS KOVi maja praeguse 11 asemele ( need 2 kohalikku töötajat võivad pesitseda mõnes korteris)
asoo, mõnisada tuhat euri võiks mulle konsultandi tasu kah eraldada—tuleb igal juhul odavam,kui praegune olukord:)
See on ju vana hea külanõukogu millest sa räägid 🙂
kõik uus on unustatud vana:)
ehk siis külanõukogud valdade piires ja rajoonid maakondade piires–mida nad ongi enam-vähem 1:1 alates nõukaaja lõpust
Kahjuks räägib Sulev valneri poolt edastatav IRL-i seisukoht Põhjavalla plaanidele vastu ju. / Et näiteks koos elavad pensionärid tulevad oma kuludega paremini toime kui üksinda, sest kütte- ja elektriarve makstakse siis ju ühiselt/
Me üritame luua olukorda kus neli pensionäri on paberil üks leibkond ,kuid elavad igaüks oma (valla)majas. Maksta tuleb ikka 4 el.arvet,4soojaarvet ,remontida 4 maja. Mida te pabistate -kui teete reformi ,siis tehke nii,et tehtud on !