Kuula artiklit, 6 minutit ja 47 sekundit
0:00 / 6:47
Mul on siilkübaratega omapärane armastuse ja vihkamise suhe.
Ma sulan ja heldin, kui nad suve teisel poolel peenras oma armsad suured erksavärvilised õied avavad ja ma ei väsi imetlemast, kui elegantselt õõtsuvad need õied pikkade paljaste õievarte otsas lehestiku kohal – mõnikord isegi lausa 90 cm kõrgusel, vajamata seejuures mingit toestamist. Ning ma peaaegu et katkun omal juuksed peast, kui jälle selgub, et üks või teine siilkübarapuhmas hakkab hääbuma ja vajab noorendamist – sest jagamise ning
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam
