President Alar Karise kõne Eesti Mälu Instituudi korraldatud, Suure Põgenemise 80. aastapäeva konverentsil “Eesti sõjapõgenikud II Maailmasõjas” Haapsalu Kultuurikeskuses.
Head sõbrad.
Loen teile ette mõned katked mälestustest:
„Venelased vallutasid Lõuna-Eesti väga kiiresti ja jäid mõneks ajaks pidama alles Emajõe joonel. Nüüd oli tarvis väga kiiresti otsustada, mis saab edasi, enne kui venelased kohale jõuavad. Hirmutatud 1941. aasta juuniküüditamisest, arvati, et kui venelane tuleb tagasi, viiakse kogu eesti rahvas Venemaale.
/—/
Teele asusime kolmekesi – ema, isa ja mina.
/—/
Kaasa võtsime rohkesti toiduaineid, mõned majapidamistarbed ja isegi isa valmistatud ilusa trümoopeegli ja kirjutuslaua.
/—/
Rinne liikus meie kannul nagu marutõbine koer ja vist Vigalasse jõudes olime kaotanud lootuse varsti koju tagasi jõuda, sest kõik vähemvajalikud asjad, nagu mööbel, jätsime seal maha, samuti ühe hobuse ja vankri. Nüüd oli juba kindel soov jõuda mere äärde ja sealt edasi Rootsi, mis oli kõigi põgenike unistuste maa. Sellest unistusest tuli meil varsti loobuda, kui selgus, et paadimehed vedasid inimesi üle mere vaid kulla eest. Kulda meil muidugi ei olnud.
/—/
Meie suundusime nüüd koos põgenikevooluga Virtsu sadama poole. Virtsu jõudsime 22. või 23. septembril, see on päevadel mil venelase vallutasid Tallinna. Inimestele tuli Tallinna nii kiire langemine vist väga ootamatult, sest põgenikud olid Virtsu jõudes täiesti paanikas, paljud neist jalgratastel või ka jala, suveriietes ja ainsagi pakita. Kõik me olime väga õnnetud, sest pealinna langemine tähendas viimsegi lootuse kustumist.
/—/
Gotenhafeni põgenikelaager Saksamaal oli üks suuremaid. Laevadel tulnud moodustasid vaid murdosa põgenikest, enamus liikus läände maanteid pidi ja sel kombel tulijaid oli ka Eestist.
/—/
Meie pere oli laagris üpris lühikest aega. /—/ Minu vanemad said töökoha Brandenburgi raudteel (isa mehaanikuna, ema koristajana). Elukohaks sai meil Belzigi linnake, Berliinist umbes 80 km lõunas.
/—/
Märtsis-aprillis oli selge, et sõja lõpp on käes. Meie jaoks oli nüüd tähtis vaid see, kas Belzigisse jõuavad enne lääneliitlased või jääme venelaste meelevalda.
/—/
Kusagil aprillikuu keskel otsustasid vanemad, et me ei või Belzigisse edasi jääda. Levisid kuuldused, et Elbe jõest, kusagil Dessau piirkonnast, on võimalik ameeriklaste poolele saada. Seda võimalust otsustasime meiegi kasutada.
/—/
Elbeni jõudes selgus aga, et kuigi esimestel päevadel pärast ameeriklaste tulekut sai nende poole ilma takistuseta üle minna, siis meie saabumise ajaks olid venelased selle „korralageduse“ likvideerinud.
Ei teagi mitmendat korda juba viimase aasta jooksul tuli otsustada – mis meist edasi saab.
Ma igatsesin nii väga koju, et hakkasin üsna ägedalt vanemaid selles suunas tõtlema. Peale koduigatsuse oli mul mure oma pooleli jäänud hariduse pärast. Sõjast laastatud võõral maal ei olnud esialgu mingit võimalust kooliteed jätkata. Olin aga juba 16-aastane ja koolis käinud ainult kuus aastat.
Mäletan, et otsus koju naasta tuli päris ruttu ja ega meil valikuvõimalust enam polnudki. Levisid juba kuuldused, et venelased saadavad kõik oma riigi kodanikud Venemaale tagasi (võib arvata, kuhu!). Need oma riigi kodanikud olime meiegi, jäi vaid loota, et sõjajärgses segaduses meid ei märgata. Arvasime, et kõige ohutum on hakata kodu poole liikuma metsikult ja jalgsi.
/—/
Toidukraam oli meil täiesti otsa lõppenud ja nüüd sain esimest korda tunda, mida tähendab nälg.
/—/
Ööbisime põhiliselt heinaküünides. Magasin alati ema ja isa vahel, milleks oli ka mõjuv põhjus, sest kuuldavasti vägistasid venelased kõik naised, kes nende teele ette jäid. Tunnetasin, et vanematel on minu pärast tõsine mure.
/—/
Ma ei suuda meenutada kas sõitsime Pihkvasse ja sealt Eestisse või tegime seda Valga kaudu, ei mäleta millises jaamas maha tulime. Ei mäleta isegi sellist olulist momenti kui omastega kohtumine Härmal.
/—/
Kodunt olin nüüd ära olnud terve aasta. Tagasi jõudsin nälginuna, oma ainsas sitsikleidis ja tõdemusega, et olin saanud liiga vara täiskasvanuks.“
Need on minu ema Virve meenutused. See on ühe perekonna lugu paljudest. Selles loos on sõjapõgenikele tüüpilist ja ka igale loole eripärast. Kümned tuhanded püüdlesid siis vabaduse värava poole ja kõik ei mahtunud sealt läbi, sest vabaduse värav võib olla väga kitsas.
Ka minu ema oma vanematega jäi teekonnal kinni ja naasis Eestisse, hiljem sai temast põllumajandusteadlane, kuid see raske teekond ja siis tehtud valikud oli kogu aeg temaga. Olen ütlemata tänulik, et ta pidas vajalikuks see aeg minu pere tarvis kirja panna.
Head sõbrad.
Teine maailmasõda ja sellega kaasnenud ning sellele järgnenud kannatused olid meie lähimineviku rängimad. Eesti kaotas Teises ilmasõjas, Vene ja Saksa okupatsioonides viiendiku oma rahvast ning selle suure rahvastikukao mõju tunneme nüüdki, varsti pea sajand hiljem.
Kuid lisaks hukkunutele ja tapetutele tuleb meeles pidada ka tohtuid vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hirmu, mida enamus inimesi pidi läbi elama ning neid määratuid purustusi, mida sõda ja okupatsioonid kaasa tõid. Samuti seda vaimsed tühikut, mis jäi Eestisse pärast nii paljude inimeste surma, vaimset sandistamist, küüditamist või sõja jalust põgenemist.
Nende aastate suured kaotused ja inimohvrid salvestusid siinse rahva ajaloomällu, on kujundanud meie valikuid ja suunanud meie otsuseid. Kõik see muutis traagiliselt palju siinset elu.
Sellisest tragöödiast saab läbi tulla mitte kibestumise ja kättemaksusooviga, vaid nendest aastatest ja toimunust rääkides ja kirjutades, seda aega uurides ja tuhandeid ohvreid meenutades, olgu need siis võõrvõimude poolt mõrvatud või küüditatud, sõjas eri pooltel hukkunud või sõjapõgenikud.
Seetõttu on minu jaoks väga oluline, et kõigi nende inimeste saatus ja lood saaks võimalikult hästi selgeks. Sestap on Eesti Mälu Instituudi algatatud Teise maailmasõja ajal Eestist lahkunud inimeste andmekogu koostamine hädavajalik, oli ju neid – Eestist sõjapõgenikena lahkunuid – 70 000 kuni 80 000. 70 000 kuni 80 000 meie oma inimest. Saaks selle arvugi nüüd veidi täpsemaks.
80 aastat hiljem on seda muidugi keeruline teha, sest enamik on juba lahkunud ja palju uurimistööks vajalikku materjali koos nendega. Kuid teisalt on see keerukus ka innustav. Veel on võimalik koguda meenutusi otse põgenikelt ning saada neilt või nende järeltulijatelt materjale, mis muidu võivad jäädavalt kaduma minna. Arhiivides ootab hulk dokumente üles leidmist ja läbi töötamist.
Millal siis veel? Me tähistasime just juba iseseisvuse taastamise 33. aastapäeva.
Tänan teid.
