Väärtuslike maastike ja rohevõrgustiku alade kaitsmise peamised põhimõtted ja tingimused tulenevad maakonnaplaneeringutest.
Näiteks Lääne maakonnaplaneering peab oluliseks, et väärtuslike maastike maakasutuse puhul arvestatakse piirkonna maastikulise eripäraga, mis aitab kaasa mitmekesise nii ökoloogilise kui ka kultuurilise keskkonna säilimisele ja suurendab seeläbi kohaliku elukeskkonna atraktiivsust. Väärtuslikke maastikke ähvardavate ohtudena tuuakse dokumentides välja näiteks vanade metsade raiet. Rohelise võrgustiku määratlemise eesmärk on olemasoleva looduskeskkonna maksimaalne säilitamine, et mitte tulevikus asuda seda taastama.
KliimaÄriMinisteerium ajab ümmargust juttu raiemahtude langetamisest, aga sõnad ja teod ei lähe kokku ning raiemahte hakatakse langetama, kui ei ole enam metsa mida langetada.
raiemahtudega on kõik korras, lapseke, rohkem kasvab peale, kui eest ära raiutakse. Haapsalu ümbruse metsastuvad heinamaad-lagendikud-puisniidud on heaks näiteks.
Maastikud, vaated, väärtuslikud looduskooslused kaovad mitte raie tõttu vaid inimeste pärast, kes on oma maad hüljanud, unarusse jätnud ja maha müünud.
Poe juures, kust saab uue teleka või auto, ei protesti mitte keegi, kedagi ei koti metsa ja maastiku hävitamine kinnisvara arenduseks, uue uhke maja ehitamiseks.
Nii kui ma kuulen kedagi sonimas “kogukonna metsast” hakkab okse üles ajama.
Tüüpiline lageraiest sõltuvuses oleva metsaärika jutt.