Siim Umbleja: kaugküttehinnast puust ja punaseks

Kaugkütteteenus on iseenesestmõistetav eluks vajalik „taustajõud”, millele inimene sageli ei mõtle.

Praegu energiaturul toimuv on aga kasvatanud huvi ka toasooja teema vastu ja senisest tähelepanelikumalt vaadatakse kaugküttearveid. Võrreldakse neid naabrite ja teistegi piirkondade omaga ja küsitakse, kuidas saaks hinda soodsamaks. Vaatame lähemalt, kuidas kujuneb kaugkütte hind ja millest see sõltub.

Kui hoogustunud energiakriisi valguses on populaarseks saanud ideed kehtestada elektrihindadele lagi ja korraldada ümber hinnakujundus elektribörsil, siis kaugküttes on reguleeritud hind eksisteerinud juba aastaid. Eestis on kokku ligi 200 kaugküttepiirkonda ja hulgaliselt energiaettevõtteid, mis igaüks tegutseb oma kindlas piirkonnas. See tähendab, et kaugkütteettevõtete tegevus ja teenuse hind on konkurentsiameti järelevalve all.

Kui muutuvad hinna püsikomponendid, läbib kaugküttepakkuja põhjaliku hinnamenetluse, kus analüüsitakse kõikide kulude põhjendatust ja ettevõtte tegevust teenuse efektiivsemaks muutmisel. See toimub üldjuhul vähemalt kord kolme aasta jooksul. Kui muutuvad muutuvkomponendid (eelkõige kütuse hind, aga ka elekter), on hinnamenetlus kiirem.

Üldjoontes koosneb kaugkütte hind püsikomponendist, mis on pikemalt ette planeeritav, ja muutuvkomponendist, mida mõjutab tugevasti turuolukord ning mis – nagu nimigi ütleb – võib sagedasti muutuda. Viimase alla kuulub näiteks kütusekulu ja praegustes oludes ka elektrikulu. Püsikulud on näiteks võrkude ja seadmete töökindluse tagamiseks vajalikud investeeringud, hoolduse ja remondi ning soojuskao kompenseerimiseks tehtavad kulud.

Hinnakomponentide osakaal on eri ettevõtetel erinev ja see sõltub mitmest asjaolust. Üks määravamaid on mõistagi kütuse hind, mis enamasti moodustab lõpphinnast pool kuni kaks kolmandikku. Oluline on välja tuua, et kütusekulu kajastub lõpphinnas vaid selle tegeliku kuluna. Seega ei kasvata suurenevad kütusehinnad soojateenust pakkuva ettevõtte kasumit.

Kaugküttekatlamajad töötavad Eestis valdavalt kohalikul hakkepuidul. Võimalikke lisakütuseid – näiteks gaasi, põlevkiviõli või diisliõli – kasutatakse tipukoormuste katmiseks intensiivsemal kütteperioodil. Vaid vähestes kohtades, kuhu taastuvenergia katlamaja pole seni olnud võimalik paigaldada, on esmase kütusena kasutusel maagaas või põlevkiviõli. Neis üksikutes kohtades on praegu enamasti käimas küttesüsteemi ümberplaneerimine taastuvenergia allikatele. Taoline investeering on mahukas ning seadmete planeerimine, ehitus, tarne ja paigaldus võtavad aega selgelt rohkem kui aasta.

Kütuse kui põhilise hinnamõjutaja kõrval kujundab hinda näiteks katlamaja tüüp – investeeringud eri tüüpi kütuste jaoks vajalikesse seadmetesse on erinevad. Samuti mõjutab hinda võrgu seisukord. Investeeringud, mida soojaettevõtted on järjepidevalt ja tugevalt teinud, toovad kaasa võrgu parema töökindluse ja energiasäästu, vähendades seeläbi ka operatiivkulusid, sealhulgas soojuse kadu.

Lisaks eelmainitule võib soojateenuse lõpphinda mõjutada ka varustatava piirkonna kompaktsus. Kui teenuse ülalhoidmiseks vajalikud kulud jagunevad tiheasutusega hoonete vahel, on hind ühiku kohta reeglina soodsam kui hajusas võrgus, kus „torukilomeetrite” kohta tuleb vähe tarbijaid.

Kõigist hinnakomponentidest suurim roll on siiski kütusekuludel. 2021. aasta sügisega võrreldes räägime praegu maagaasi puhul – mida paljud katlamajad kasutavad tipukoormuste ajal – ligi viiekordsest hinnatõusust. Ka peamise kütuse ehk hakkepuidu hind on aastaga kallinenud rekordiliselt – 2,5 korda. Puiduhakkel on väga oluline roll Eesti kaugküttes ja tarnenappusel on tõsised tagajärjed. Tavapärased vähempakkumised on sisuliselt asendunud oksjoni loogikaga, kus tarnekindluse tagamiseks toimub võistupakkumine. Seda on põhjustanud kasvanud nõudlus, sealhulgas Eesti Energia poolt hüppeliselt tõusnud hakkepuidu põletamine.

Eelkõige tipukoormusteks mõeldud maagaasile on soodsamaks alternatiiviks kodumaine põlevkiviõli. See on küll keskkonnale kahjulikum, kuid arvestades keerulist olukorda, teeb enamik soojatootjaid praegu jõudsalt investeeringuid gaasi asemel ajutise meetmena põlevkiviõli kasutamiseks. Energeetikasektori vaates äärmiselt lühikese ajaga on mitmed ettevõtted suutnud jõuda juba uute seadmete paigaldustöödeni. See annab lootust, et paljudes kaugküttevõrkudes toob sügistalvel hinnaleevendust tipukoormuste katmiseks põlevkiviõli kasutuselevõtt.

Läheme vastu küttehooajale, mil hinnamuutuse teavitusi tarbijatele võib tulla tihedamini kui kunagi varem. Vastavalt metoodikale korrigeerivad soojaettevõtted muutuvkulusid paarikuulise viitega vastavalt tegelikele kütusehindadele. Sagedased hinnamuudatused (ja eriti ülespoole) ei tee tarbijatele küll rõõmu, kuid tagavad selle, et hind peegeldab reaalselt muutunud kulusid ja mitte „puhvriga” tehtud prognoosi.

Kaugkütteteenuse megavatt-tunni kohta arvestatud piirhind, millest soojaettevõtted kliente teavitavad, tähendab maksimaalset, konkurentsiametiga kooskõlastatud hinda. Tegelik ühikuhind arvel võib olla sellest ka madalam, kui teenusepakkuja muutuvkulud vähenevad. Praegustes tingimustes tundub see küll keeruline, kuid kui näiteks kütusekulu on piirhinnas arvestatust väiksem, peab see kajastuma ja ka kajastub tegelikus müügihinnas. Viimasel ajal pole piirhinnast madalamad hinnad ilmselt kuigi sage nähtus, kuid soojusettevõtete hoogne ettevalmistus talveks ja kütusehindade stabiliseerumine võib siin soodsamas suunas liikumise kaasa tuua.